ja pruunvetikais ning klorofüllita õistaimedes, kus teda asendavad teised süsivesikud · Koostiselt pole tärklis ühtlane: 20% temast on vees lahustuv amüloos ja 80% amülopektiin Amüloosi struktuur. Amüloos on vees lahustuv Amülopektiin struktuur. See on vees lahustumatu tärklis. · Leib muutub mälumisel magusaks süljes leiduva amülaasi toimel, mis lõhustab tärklise magusamaitseliseks maltoosiks ehk linnasesuhkruks · Ainsuses olev termin "tärklis" ei tähenda mingit kindlat keemilist ühendit, vaid tähistab üldmõistet · Seega oleks korrektne nimetus "tärklised", viimane pole aga kasutusel pika traditsiooni tõttu Keemilised omadused · Tärklise põhiomaduseks on hüdrolüüs (reageerib veega), mille kiirendamiseks kasutatakse katalüsaatorina väävelhapet · Tärklis hüdrolüüsub ka inimorganismis fermentide (ensüümide) toimel Looduses
üldmõistet, seega oleks korrektne nimetus ''tärklised'', viimane aga pole aga kasutusel pika tarditsiooni tõttu. Tärklis on puhtal kujul vees lahustamatu, lõhnatu ja maitsetu valge pulber. Kuumas vees moodustab tärklis kliistri. Tärklise koostis pole ühtlene: 20% on vee lahustuv amüloos ja 80% on vees mitte lahustuv amülopektiin. Leib muutub mälumisel magusaks süljes leiduva amüloosi toimel, mis lõhustab tärklise magusamaitseliseks maltoosiks ehk linnasesuhkruks. Looduslik tärklis talub halvasti nii termilist kui ka mehhaanilist töötlust. Tärklise põhiomaduseks on hüdrolüüs ehk reageerib tärklis veega, selle kiirendamiseks kasutatakse katalüsaatorina väävelhapet. Tärklis hüdrolüüsub ka inimorganismis fermentide(ensüümide) toimel. Tööstusliku töötluse tulemusel muutuvad tärklse lahustuvus, veesiduvus, plastilisus, venivus, geelistusvõime ja paljud teised omadused. Tärklis on looduses taimede varuaine
hüdrolüüs (reageerib veega), mille kiirendamiseks kasutatakse katalüsaatorina väävelhapet. Tärklis hüdrolüüsub ka inimorganismis fermentide (ensüümide) toimel. Looduses on tärklis peamiselt taimede varuaine, kogunedes seemnetesse, mugulatesse (karutlis2024%, teraviljas 70%, riisis üle 80%). Leib muutub mälumisel magusaks süljes leiduva amülaasi toimel, mis lõhustab tärklise magusamaitseliseks maltoosiks ehk linnasesuhkruks. Tselluloos Tselluloos on -D-glükopüranoosi jääkidest moodustunud polüsahhariid, elementaarlülide arv makromolekulis on 1000-6000. Tselluloosi ehitust kirjeldab valem (C6H10O5)n, kus n on elementaarlülide arv. Looduses on kõige levinum orgaaniline aine Maal üldse. Kõige puhtam looduslik tselluloos on puuvill (90%), okaspuu puidus (45%) Hüdrolüüsub väävelhappe juuresolekul ja moodustab glükoosi. Sellel reaktsioonil põhineb tselluloosi
Sahhariidid: Sahhariidid e süsivesikud orgaaniliste ühendite kõige levinum klass. Üle 70% eluslooduses esinevast süsinikust on sahhariidide koostises. (suhkur, tärklis, tselluloos jt) Monosahhariidid e lihtsuhkrud (glükoos, fruktoos, riboos jt). Nende molekulid võivad omavahel ühineda nii, et moodustuvad oligosahhariidid e liitsuhkrud (laktoos, sahharoos jt) või kõrgmolekulaarsed süsivesinikud ehk polüsahhariidid (tärklis, tselluloos) Monosahhariidid: 1 karbonüülrühm ja mitu hüdroksüülrühma nime tunnuseks lõppliide oos tavalised looduslikud sahariidid: 5 või 6 süsiniku aatomit (pentoos, hektoos) aldehüüdrühmaga monosahhariidid: aldoosid ja ketoosid glükoos ja fruktoos: C6H12O6 , kuid erinev struktuur ribood ja desoksüriboos: C5H10O4 keemilised omadused võime tuletada alkoholide ja karbonüülühendite kohta õpitust, lisades molekulisisese tsükli moodustumise. glükoos fruktoos ...
Füüsikalised omadused Tärklis puhtal kujul on vees lahustumatu, lõhnatu ja maitsetu valge pulber. Tärklise üldvalem on (C6H10O5)n. Tärklis on taimede glükoosivaru. Ta koosneb kahest glükoosi polümeerist: amüloosist ja amülopektiinist (enamasti on nende suhe 20:80 või 30:70). Leib muutub mälumisel magusaks süljes leiduva amülaasi toimel, mis lõhustab tärklise magusamaitseliseks maltoosiks ehk linnasesuhkruks. Tärklise põhiomaduseks on hüdrolüüs (reageerib veega), mille kiirendamiseks kasutatakse katalüsaatorina väävelhapet. Tärklis hüdrolüüsub ka inimorganismis fermentide (ensüümide) toimel. Tärklises on tavaliselt 10-20% amüloosi ja 80-90% amülopektiini. Amülopektiiniga on sarnane nn loomne tärklis glükogeen, mis on peamiselt loomsete rakkude ja loomorganismide varuaine, kuid seda leidub ka taimedes.
See võimaldab tärklist kasutada paksendina (stabilisaatorina), mis tagab kreemidele, jogurtitele jne püsiva struktuuri. Joodi lahusega moodustab tärklis üTärklis sisaldab eluliselt vajalikke sahhariide, mistõttu on tal oluline osa nii loomade söödas kui inimese toidus. • Leib muutub mälumisel magusaks süljes leiduva fermendi amülaasi toimel, mis lõhustab tärklise magusamaitseliseks mal-toosiks ehk linnasesuhkruks. Tärklise põhiomadus on hüdrolüüs (reageerib veega), mille kii-rendamiseks kasutatakse katalüsaatorina väävelhapet. Tärklis hüdrolüüsub (laguneb) ka inimorganismis fermentide (ensüümide) toimel glükoosiks, mida organism suudab omastada. Hüdrolüüsi vaheproduktideks on dekstriinid. • Tärklise hüdrolüüs algab ahela otstest, sest hargnemiskohti ühendavad keemilised sidemed on vastupidavamad. Osaliselt hüdrolüüsunud tärklis moodustab dekstriinide segu
pudelitesse või muusse anumasse ja tarvitatakse jahutatult. Õlut pruulitakse linnasest, humalatest, pärmist ja veest. Linnastamine Linnas on tähtsaim tooraine õlle pruulimisel. Linnasel on idandatud ja kuivatatud oder ja Eesti linnased on õlletootmiseks väga sobivad. Oder leotatakse kõigepealt vees keskmiselt 48 tundi. Seejärel pannakse terad idanduskastidesse 5-7 päevaks. Seal aktiveeruvad fermendid, mis hiljem aitavad muuta tärklist linnasesuhkruks. Peale idandamist linnased kuivatatakse. Kuivatamisel saavutavad linnased värvi ja maitse, mis hiljem määravad ära õlle omadused. Kuivatatud linnased on valmis õlle pruulimiseks. Meskimine Pruulikojas linnased jahutataksse ja segatakse meskikatlas veega. Segu kuumutatakse kuni 750C. Meskimise käigus linnastes olev tärklis muudetakse linnasesuhkruks. Seejärel lastakse meski filtrikatlasse, kus lahustumatud sõklad filtreeritakse välja, nii jääb ainult selge vedelik- õllevirre.
annaabi.ee 
