Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Talupoega iseloomustas teatav elulaad, mis eristas teda käsitöölistest ja linnakodanikust: ta oli väga tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ja loomulik ühiskondlik struktuur. Lisaks sellele kuulus ka talupoeg kogudusse, mis olenemata ta hilisemast religioossest kogemusest, tegi temast juba sünnihetkel kristlase. Just külakogukonda kuulumine oli see, mille poolest kogu Euroopa talupojad isekeskis sarnanesid. Talupja sotsiaalne ja poliitiline elu piirdus enamjaolt suhtlemisega oma kogukonna ja
Rüütel oli sarnaselt mungale kuradiga vaimuliku võitluse pidaja. Hiljem ilmus ka palgasõdur, kes võitles raha pärast. Keskajal olid veel kaupmehed, haritlased ja linnakodanikud, kes ilmusid tänu agarale linnastumisele, mille haripunkt oli 13. sajandil. Keskaja linnas valitses raha, domineeris kasumile orienteerunud mõtteviis, ilmikute tähtsus tõusis ja väärtused laskusid taevast maa peale. Kõige levinum ilmikute liik oli talupoeg. Talupoja eristas linnakodanikust ja käsitöölisest see, et ta oli tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ja loomulik ühiskondlik struktuur. Talupoegi iseloomustas püüe oma suurema isikuvabaduse poole. Ta soovis andamite ja loonusrendi kergendamist, vabadust elukaaslase valikul ja mõisa põllul tööpäevade kaotamist. Talupojad, töötav klass, nad toitsid ära kaks ühiskonnakihti. See oli harmooniline vastastikune abi, kus töötegijaid hinnati ideoloogias, kuid mitte reaalsuses
Otse pealetungile asunud rüütlid notiti pikkvibude abil maha. Inglased kasutasid ka tulirelvi. Hukkus 3000 prantslast ja 100 inglast. Poitiers' lahing 1356. Inglise troonipärija Must Prints võitis Prantsuse kuninga Jean II Hea väed ja vangistas tolle. Seetõttu algasid Prantsusmaal sisemised vastuolud: Pariisi ülestõus (1357-58) ja Jacquerie Dofään Charles ja Generaalstaatide reform. Dofään Charles kutsus kokku generaalstaadid, kes nõudsid 4 piiskopist, 12 aadlikust ja 12 linnakodanikust koosneva valitava nõukogu moodustamist kuninga juurde ning kontrolli maksude laekumise ja rahavääringute üle. Dofään nõustus. Dofään Charles sai 1364 Prantsusmaa kuningaks Charles V-na. 1369 alustas ta taas sõda Inglismaaga ja vallutas varem kaotatud alad tagasi Jacquerie suur talupoegade ülestõus 1358. Talupojad mässasid aadlike omavoli, kõrgete maksude ja pikaaegse sõja vastu. Väikesest konfliktis alanud mäss levis kulutulena üle Prantsusmaa
soodsad tingimused vilja eksportimiseks Läände ning mõisnikel tekkis majanduslik huvitatus oma põldude laiendamiseks. See olenes aga talupoegade tööjõust, sest selleks ajaks oli teotöö saanud täielikult mõisamajanduse nurgakiviks. 16. sajandist kuni 18. sajandi lõpuni toimus mõisamajanduse areng mõisatevõrgu ja mõisapõldude laienemise näol. Oma põhiosas kujunes mõisate võrk Eestis välja 17. sajandi lõpuks. 17. sajandil hakkas ka endisest sõdalasest või linnakodanikust-ametnikust mõisaomanik muutuma põllumeheks ja majanduselu juhtijaks. Kuni 18. sajandi keskpaigani said mõisad oma rahalised tulud peamiselt teravilja müügist. Juba 18. sajandi teisel veerandil oli mõisates hakanud arenema ka viinapõletamine, mis võimaldas realiseerida teravilja soodsamalt. !9. sajandi alguses oli Põhja-Eestis mõisamajandus pea täielikult allutatud viinatootmisele. Mõisates asutati tõrva-ja lubjapõletusahje ja telliselööve ning ka manufaktuure, nagu klaasi-,
Tänu sellele pidid paljude talude elanikud lahkuma, neile anti tavaliselt vastu uut maad kuskil metsa või soo servas. Kõige rohkem mõisaid tekkis 17. sajandil - puht majanduslikel põhjustel. Eesti oli sel ajal Rootsi suurriigi osaks, Lääne-Euroopas olid tekkinud väga head vilja turustamisvõimalused ja mõisnikel oli siin kasutada talupoegade tööjõudu - see oli mõisate loomise buumi põhjuseks. 17. sajand näib Eesti mõisate ajaloos olevat ajaks, kus endisest sõdalasest või linnakodanikust- ametnikust mõisaomanik hakkas muutuma rahulikuks põllumeheks ja majanduselu juhtijaks. Koos sellega uuenes ka mõisa ilmestus. Keskajast uusajani välja kujutas mõis endast tagasihoidlikku laagrikohta või peavarju, kus asus ajutiselt või püsivalt mõisaomaniku asemik - Koostanud: Kadi Karro Viimati täiendatud 09.02.13 91 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1
annaabi.ee 
