valvati selle järele,et igaüks teeks korralikult ja eeskirjade järgi oma tööd.Ilma ühingu loata ei olnud kellelgi võimalik meistriks saada ega oma töökoda avada. Oma tsunft oli näiteks rätsepail,lihunikel,seppadel,müürseppadel ja paljudel teistel.Tsunfti kuulumine oli käsitöölistele kohustuslik.Kaupmehed ja lugupeetavamad käsitöö lised olid põhiliselt sakslased.Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi,kandjaid,müürseppi,majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid.Inimeste elu polnud keskajal kerge.Sagedased sõjad, haigused ja arstiabi puudulikkus olid põhjuseks,et surm oli tol ajal sage külaline. Sellest hoolimata armastasid keskaja inimesed palju pidutseda. Allikad:http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/elu_keskaegses_linnas_wargirl.htm http://www.annaabi
igaüks teeks korralikult ja eeskirjade järgi oma tööd. Ilma ühingu loata ei olnud kellelgi võimalik meistriks saada ega oma töökoda avada. Oma tsunft oli näiteks rätsepail, lihunikel, seppadel, müürseppadel ja paljudel teistel. Tsunfti kuulumine oli käsitöölistele kohustuslik. Käsitööliste tsunftide ühenduseks linnas oli Väikegild. Kaupmehed ja lugupeetavamad käsitöölised olid põhiliselt sakslased. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid, müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid. Eestlasi elas keskajal linnas üsnagi palju. Nende käes oli paljudel erialadel käsitöö, ning ka seppade seas oli neid palju. Oleviste kildis töötasid valdavalt eestlased. Nende käes oli ka kaubavedu. Eestlasi nimetati keskajal linnahallideks. See nimi saadi külge riiete pärast. Nad
Kaupmeeste ühendusteks olid jõukamate Suurgild ja sellest eraldunud vallaliste kaupmeeste gilditaoline organisatsioon, mille nimi oli Mustpeade vennaskond. Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad. Kaupmehed ja lugupeetavamad käsitöölised olid põhiliselt sakslased. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid, müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid. Linnade peamisteks elanikeks olid käsitöölised, kaupmehed, linnadesse põgenenud talupojad. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad linnakodanikud keskajal, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest
Raske elu eest mõisnike omavoli all püüdsid talupojad linnadesse põgeneda. Eestlased, kes pääsesid mõisnike surve alt linnadesse elama, töötasid halvematel ja vähem tasuvamatel tööaladel. Mõisnikel oli õigus põgenenud talupoegi taga ajada, kinni võtta ja karistada. Linnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja. Maalt linna tulevad inimesed suurendasid linnarahvastikku. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid, müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid. Linnades oli moodustatud ka erinevaid ametiühinguid: abielus kaupmeeste ühenduseks oli Suurgild, vallalistel Mustpeade gild. Ühe eriala käsitöölised, kes elasid ühes ja samas linnas, moodustasid ühingud, mida kutsuti tsunftideks, kus valvati selle järele, et igaüks teeks korralikult ja eeskirjade järgi oma tööd. Ilma ühingu loata ei olnud
eeskirjade järgi oma tööd. Ilma ühingu loata ei olnud kellelgi võimalik meistriks saada ega oma töökoda avada. Oma tsunft oli näiteks rätsepail, lihunikel, seppadel, müürseppadel ja paljudel teistel. Tsunfti kuulumine oli käsitöölistele kohustuslik. Käsitööliste tsunftide ühenduseks linnas oli Väikegild. Kaupmehed ja lugupeetavamad käsitöölised olid põhiliselt sakslased. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid, müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid. Inimeste elu polnud keskajal kerge. Sagedased sõjad, haigused ja arstiabi puudulikkus olid põhjuseks, et surm oli tol ajal sage külaline. Sellest hoolimata armastasid keskaja inimesed palju pidutseda. Talupoegade elu keskajal Keskaja ühiskond jagunes kolmeks peamiseks seisuseks: vaimulikud, feodaalid ja talupojad
1530 kirjutatakse, et Narvas elab 30 sakslast ja 150 mittesaksast - u 600 elanikku. Maksunimekirjas oli ainult kodanikud. Perekonda arvutatakse tavaliselt 5 inimesega. 13. ja 14. sajandil on olnud Tartus, Riias olemas teateid Venemaalt tulnud käsitöölistest. 15.-16. sajandilt on teada Venemaalt lihtrahva sisserännet. Võib oletada, et 13.-14. sajandil nt arvukalt Riiga asunud Vene kaupmehed assimileerusid. Linnaelu oli ülesaehitatud korporatiivselt - et linnaelanik saaks linnaasjades kaasa rääkida, pidi ta kuuluma gildi, tsunfti või vennaskonda, mis oli katoliiklikud kogukonnad. Venelasel jäi valida, kas saada katoliiklaseks või jääda marginaaliks?. Üks juhtivaid Hansa suguvõsasid on Clescow (nimi tähendab Pihkva linna) - pole välistatud, et tegu on Pihkvast pärit perekonnaga. 1341. algas Venemaa ja Pihkva sõda. Linna üheks tunnuseks võib olla kindlustus - Tallinn, Tartu, Narva, Uus-Pärnu...?Nende linnade kõrval leidus maal
annaabi.ee 
