Õukondlaste jalatsid olid kaunistatud mitmevärviliste nahatükkidega, karusnahaga, paeltega RIIETUS NAISED Naiste rõivastus muutus plastiliseks ja graatsiliseks. 12. saj. alguses kandsid naised väga liibuva pihaosaga kleiti. Alates puusajoonest on seelikuosa laienev. Laiendamiseks õmmeldi seelikuosale vahele kolmnurksed kiilud. Varrukad olid alt tugevasti laienevad ja nii pikad, et nendest moodustus slepp. Vahel seoti varrukate pikad nurgad sõlme. Pea kaeti ovaalse linikuga. Ülerõivana kanti poolringikujulist keepi 12. saj. keskel levis ka naisterõivana bliaut. Alusrõivana kanti kaelusest kroogitud alussärki. see paistis bliauti kaelusest. Bliauti pihaosa pidi olema väga liibuv ja suurema liibuvuse saavutamiseks võis see olla selja-või küljeõmblusest nööritav. Hakati tegema ka horisontaalseid läbilõikeid - piha -ja seelikuosa olid eraldi lõigatud, läbilõige oli puusajoonel ja selle köhal kanli alati ka vööd, mis oli rikkalikult kaunistatud
valguse efekti. Lisaks sellele põles laval olev põranda lamp. Õhtuses stseenis oli aga hämaram valgus, mis omakorda tekitas ka õhtuse tunde. Mulle meeldis see, et valgus ei hakanud silmadele. Tihtipeale teatrit külastades on mul olnud probleeme jälgimisega, sest valgus on teinud silmadele liiga. Hea on tõdeda, et selle näidendi puhul silmade kipitust ega väsimust ei tekkinud. Enamus tegevusest käis elutoas laua taga. Söögi ajaks kaeti laud ära kollase täpilise linikuga, millele asetati veini pokaalid, pudel punast veini ning selle kõrvale juustuvaagen millele oli lisatud ka viinamarju. Kõik asjad lisati juurde käigupealt nagu ka päriselt on, kui külalised külla tulevad siis elutoas on olemas enamjaolt kõik, laualinad, nõud, küünlad jne. Tegelastel oli seljas igapäevased ja ametlikud riided. Õhtu osas pandi selga ööriided. Etenduse ajal vahetati riideid vaid 1 korra. ( Päeva riided ööriiete vastu ).
pronks). Samal ajal valmisid dünaamilised art deco'likud pronkskujudNaine kalaga (1925) ja Siiami tantsitar (1925) ning selge vormi ja kauni siluetiga puufiguurid Madonna (1925), Flora (1926), Kelp (1927), Andumus (1927) ja Leda (1930).1930. a-il kujunes Starkopfi isikupärane stiil, milles tundeelu ja intiimsust väljendavad üldistav vorm, kindel rütm ja kohati arhaiseeriv käsitluslaad. Kunstniku meelismaterjaliks sai graniit, lõi selles oma parimad teosed: Uppuja (1931), Naine linikuga (1935), Õhtu (1936-37), Põlvitaja (1938), Kandlemängija (1938). Marmorist kamina- ja väikefiguurid (Naisfiguur, u. 1932; Magav naine, u. 1935 ja istuv naine, 1938) on intiimsed. 1940-50 lõi Starkopf peamiselt puufiguure ja -reljeefe (Puhkav naine, 1942-43; reljeefid Muusikud, 1942-45, ja Õsuja, 1943) ning loomaplastikat (Karu, 1941-44, graniit, Valge karu, 1945, puu). Pärast Moskvast naasmist teostas mitu varem kipsi jäänud skulptuuri ning lõi sarja portreid eesti
rõival ka käeavad. Sellist peakatet nimetati "chaperon", see võis olla ka eest lahtikäiv. Idamaade mõjul levis turban, hakati kandma ka barreti eelkäijat. 11 Peakatted olid väga mitmekesised, sageli kanti erinevaid peakatteid üheaegselt. Juuksed kaeti õhukese võrguga ning selle peale seoti ümber pea ja lõua alt läbi lai pael. Sageli kanti väikest äärteta kübarat. Levinud oli ka nn nunna peakate  valgest riidest linikuga kaeti pea, laup, lõug, kael ja õlad. Seda kanti ka koos teiste peakatetega. Halva ilmaga kandsid naised pika sabaga kapuutsi. Naiste kapuutsi saba ots oli ümmargune. Hilisgootika rõivastust mõjutas saja-aastane sõda (1337-1453) Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Vähenes erinevus eri rahvuste rõivastuse vahel. Linnaelanikud said üha enam vabadusi, selle tulemusena muutus rõivastus luksuslikumaks. Moodi hakkas dikteerima Prantsusmaa
mõisteteta. Siiski piiratakse lapse õppimine alati nende märkidega ilma temale kujutatavat asja selgitamata. Pole vaja laste päid kataloogitäie märkidega täis tuupida, kui nad ei ühenda nendega kujutlusi. Émile ei õpi kunagi midagi pähe  isegi mitte valme, sest valmi sõnad pole veel valmid, nagu ajaloo sõnad pole veel ajalugu. Valmid võivad olla õpetuseks täiskasvanule, lastele peab aga ütlema alasti tõtt. Niipea, kui see kaetakse linikuga, ei vaevu nad seda kergitada. Ma vabastan lapsed ka raamatutest. Lugemine on lapseea piits ja peaaegu ainuke tegevus, mis neile anda osatakse. Émile teab kaheteistkümne aastaselt vaevalt, mis on raamat. Laps peab õppima lugema alles siis, kui see toob talle kasu; seni võib see talle ainult igavust valmistada. Hoolitsege selle eest, et see temale rõõmu valmistaks, siis hakkab ta varsti ilma teie surveta sellega tegutsema. Meie esimesed filosoofia õpetajad on meie jalad, meie
annaabi.ee 
