võrsetega, mis on traditsiooniliselt sümmeetrilised. Põhja-Eesti tikandi ainestikus on tüüpilised külg- ja pealtvaates õied. Vanimad Põhja-Eesti lillkirjad tikiti siidile siidniidiga, lisamaterjaliks kard. Tikiti peamiselt madal- ja mähkpistet, harvem varspistet kasutades. Palju esines pistete kombinatsioone. (Kivilo, lk 8) Saaremaa läänepoolses osas tikiti lillkirjalisi tanusid. Lillkirja ainestikuks on kellukad, roosid, nelgid, lehed jm. Värvuselt on Saaremaa tikandid küllaltki eredad. Varasemal ajal tikiti Muhus särke, tanusid, põllesid, seelikuid, hiljem ka sukki, kindaid, pätte, vaipu ja lahttaskuid. 20.saj algul tikiti rahvarõivaid eriti rikkalikult- peaehetest kuni jalatsiteni. Muhu tikandid erinevad tunduvalt mandri ja teiste saarte tikandeist nii ornamendi kui ka värvuse poolest. Muhu kirjades on taimed võrdlemisi loomulikud ja looduslähedased. 20
Need kaks motiivi on andnud lugematu arvu tuletisi ja annavad tänapäeval veelgi. Lillkirjas kohtab veel roos- ja nelkõielisi, libliküielisi motiive jne. Vanimad Põhja-Eesti lillkirjad tikiti siidile siidiniidiga, lisamaterjaliks kard. Tikiti peamiselt madal- ja mähkpistet, harvem varspistet, palju esines pistete kombinatsioone. Põhja-Eesti tikandeist umbes pooled on mitmevärvilised. Saaremaa läänepoolses osas tikiti lillkirjalisi tanusid. Lillkirja ainestikus on kellukad, roosid, nelgid, lehed jm. Saaremaa tanukirjades puuduvad mandri kirjadele iseloomulikud tüsedad väädid; neid asendavad peened varred ja suurte õite vahele tikitud väikesed õied. Värvuselt on Saartemaa tikandid küllaltki eredad. Eredavärvilised suurepinnalised lillkirjad (näiteks kampsunitel) mõjuvad pidulikult, neis on rikkalikult punast värvi. Varasemal ajal tikiti Muhus särke, tausid, põlli, seelikuid; hiljem ka sukki, kindaid,
kasutusele juba umbseelik. Keskaja lõpul tuli jõukamate eestlaste riietusse välismaine kangas. Katoliku usk tõi tarvitusele ristid ja palvekeed. Ilmusid rõngassõled, hõbekrõllid jm. Rootsi-Poola ajal (1561-1710) kujunes naistel valdavaks umbseelik. Meeste säärekatteina said üldiseks põlvpüksid. Rootsi aja lõpul hakkasid Tallinna ümbruskonnas levima pikitriibulised seelikud. Samuti tuli Rootsist seeliku kurrutamise ehk plisseerimise mood. XVIII sajand tõi suure ja lopsaka lillkirja. XIX sajandil hakati kandma lühikesi villaseid kampsuneid ja vatte. Lääne-Euroopast tuli suurmood - varrukateta liistik. XIX sajandil lõppeski rahvarõiva võidukäik. Kirik keelas värviküllaste ja elurõõmsate riiete kandmise. Lõpliku hoobi rahvarõivastele andsid XIX saj teisel poolel toimunud suured talurahvaelu uuendused. Valdavaks sai linnamood. Muhu on saar Saare maakonnas ning on suuruselt kolmas saar Eestis. Muhu saar kuulub koos teda
sajandi abielunaiste peakate oli tanu. Tanu moodustati ühest piklikust riidetükist. Põiksuunas kokkumurtud riidetüki ühest poolest sai äär, teisest lagipealne (pesa), mis kuklas kroogiti lisalapi (perslapi) külge. Äär toestati papiga eestvaates trapetsi või ristkülikukujuliseks. Karja naiste tanud olid madalad, kuklas kõrgele ulatuvate nukkidega. Tanud kaunistatid tikandiga, mis oli Karjas peamiselt geomeetrilise kirjaga ristpistetikand (19. sajandi keskpaiku tikiti tanudele ka lillkirja). Tanu serva külge õmmeldi umbes 0,5cm laiune, tavaliselt kahevärviline niplispitsiriba. Igapäevaseks peakatteks võtsid naised meeste garderoobist üle varrastel kootud tuttmütsi e nolkmütsi. Ida Saaremaal, kus tuttmütse kandsid ainult abielunaised, kahanes see 19. saj. teisel poolel väikeseks lamedaks ketasmütsiks, millele kinnitatud kolmnurkne kaunistatud lapp meenutas sümboolselt tutti. Ketasmüts seati pähe nii, et selle esiäär kattis otsmikul juuksepiiri,
tikand (pruun kuldse läikega siidniit) on Hispaanias 17. sajandil moes olnud muskaatpruuni siidtikandi rahvapäraseks vasteks. Paljud valged tikandid aga jälgivad 17 ja 18 sajandi pitsimustreid. Mustjala naisekostüümis võib aga leida XVII sajandi barokse särgi iseloomulikud laiad varrukad, pitsiga ääristatud laia krae ja tupsudega nöörkinniti kaelusel. Kaunis sarnased on ka Saare- ja Muhumaal kantud naistekingad oma kaugete eurooplastest esivanematega. Eesti ehetes võib barokliku lillkirja kõrval leida ka sõrmustele ilmunud inglipeakest. Haruldased on talupoegade hõbepeekrid Virumaalt, mille omanikeks on olnud praegusel Lahemaal elanud taluperemehed. Palmse mõisahärra on aga oma talupojad tõstnud sellise au sisse, et mõnedele neist on 1729. aastal vapp antud. Ilumäe kirikus võib neid tänini näha. Ka arhitektuuri alal ei jäänud mõjutused saamata. Sõja, nälja ja katku tõttu Põhjasõja ajal jäi
annaabi.ee 
