40.ndates eluaastates võidusõitja Clerfayt sõitis oma auto Giuseppega Monte Carlost Sveitsi Alpidesse sanatooriumi Bella Vistasse külla oma vanale partnerile tuberkuloosihaigele Hollmannile. Ta tuvus 24 aastase haige belglanna Lillian Dunkerquega ja tolle seltsilise valgevenelasest Boris Volkoviga. Lillian oli 4 aastat tagasi sanatooriumisse tulnud ning 6 aastat enne seda oli kestnud sõda. Haiged kutsusid professorit Dalai Laamaks ja vanemõde Krokodilliks. Lilliani sõbranna Agnes Sommerville oli surnud ning Clerfayt viis Lilliani kõrtsi. Hollmann käis salaja Giuseppet vaatamas, kuni ühel päeval lasi Clerfayt tal sellega sõita. Lillian oli kade. Haigetel ei lastud palju väljas käia, nende jaoks olid mäed vangitrellideks. Eva Moseri jaoks korraldati salaja pidu, sest ta pidi järgmisel päeval sanatooriumist kui terve inimene lahkuma. Taaskord oli Lillian tujust ära.
Arutlus: E.M.Remarque ,,Taeval ei ole soosikuid" ,,Meil kummalgi pole tulevikku. Tema tulevik küünib alati vaid järgmise võidusõiduni, minul järgmise verejooksuni." See ühendaski esmalt Remarque romaani ,,Taeval ei ole soosikuid" peategelasi, Lilliani ja Clerfayti. Lillian oli elanud kogu oma mäletamisväärt elu hirmus. Kas siis põgenedes sõjajubeduste eest või läbi haiguses kimbutava surma eest. Ta oli väsinud põgenemast. Ta tundis soovi mässata haiguse ning tervenemisega kaasneva, teda köidikutes hoidva, ravitsemisega. Saatuse tahtel ristusid tema teed Clerfaytiga. Rallisõitjaga, kelle elu oli vaat et sama habras, kui temal. Lilliani köitis Clerfayti hoolimatus ning muretu eluviis
Ta armastas väljakutseid, seiklusi ning üle kõige võidusõite. Tulevik ei olnud tal just kuigi kindel, sest iga võidusõit võis jääda tema viimaseks, ning seetõttu ei vaevunud ta tulevikule just kuigi palju mõtlema. Ent peale Lillianiga kohtumist ning temasse armumist soovis ta võidusõitja karjääri kõrvale heita ning hakata autokaupmeheks, rajades ühise kodu ning turvalise elu koos Lillianiga. 3)Onu Gaston Lilliani onu. 4)Boris Volkov Lilliani armuke, kes samuti oli sanatooriumis koos Lillianiga. 5)Hollmann Clerfayti sõber, kes oli samuti võidusõitja. 6)Lydia Clerfayti armuke Roomas. 0.ndates eluaastates võidusõitja Clerfayt sõitis oma auto Giuseppega Monte Carlost Sveitsi Alpidesse sanatooriumi Bella Vistasse külla oma vanale partnerile tuberkuloosihaigele Hollmannile. Ta tuvus 24 aastase haige belglanna Lillian Dunkerquega ja tolle seltsilise valgevenelasest Boris Volkoviga
Autor osales ise esimeses maailmasõjas. Remarque'i teosed õhkavad salapära nagu ta teaks sellest palju rohkem, kui keegi teine. Ta suudab läbi oma teoste panna väärtustama pisiasju ja hetki ning rebima välja sellest, mis ei lähe meile tegelikult korda. Surmast rääkimine paneb aga elu väärtustama. Teos kui struktuurne tervik Raamatus on 224 lehekülge ja 22 peatükki. Clerfayt sõidab oma sõbrale mägedesse külla ning kohtab sanatooriumis kaunist Lilliani, kes on raskelt haige. Neiu teab, et tal pole jäänud kaua elada. Ühel päeval pöördub Clerfayt mägedest tagasi Pariisi ning Lillian põgeneb sinna koos temaga, kuna tahab elada veel täiel rinnal. Clerfayt läheb ühele suurele võidusõidu võistlusele, kus on võiduks üks suur raha summa ja enne minekut palub ta Lilliani endale naiseks. Võistlusel satub mees suurde avariise ja ta viiakse haiglasse, kus ta paar päeva hiljem sureb. Sellest teatatakse ka Lillianile
et alati ei valita, kellel antakse elada ja kellel lastakse surra. Peategelase tutvustus: Lillian Kaunis ja noor Aegamööda tuberkuloosi suremas Ei taha olla sanatooriumis Tahab nautida elu enne surma; elada kergemeelselt niikaua kui võimalik Suudab surmale naerdes silma vaadata Peategelase tutvustus: Clerfayt Autovõidusõitja Õrritab saatust iga kord rajale minnes Pole õnne suhtes mingeid illusioone Muutus hajameelseks kui armus Lilliani Teised tegelased teoses Onu Gaston – Lilliani onu. Boris Volkov – Lilliani armuke, kes samuti oli sanatooriumis koos Lillianiga. Hollmann – Clerfayti sõber, kes oli samuti võidusõitja. Lydia – Clerfayti armuke Roomas. Lilliani ja Clerfayti vahelised suhted Moodustavad ebahariliku paari, elavad vaid käesolevas hetkes ega hooli tulevikust See on täiuslik liit – kuni Clerfayt hakkab Lilliani armuma
Clerfayt suundus samasse sanatooriumisse külla oma kaassõitjale Hollmannile. Kaks aastat seal elanud Lillian ning paar nädalat seal suusatada plaaniv Clerfayt kohtusid, ent Lillianil oli tol ajal veel armuke Boris. Kuuldes, et Clerfayt läheb tagasi Pariisi, ei kahelnud Lillian hetkegi, ning läks koos temaga. Sel ajal, kui Clerfayt võistlustel osales, ostis Lillian endale palju uhkeid kleite ning kalleid ehteid. Kui Clerfayt naases, vaatas ta Lilliani hoopis teise pilguga asi polnud mitte sellses kleidis, vaid selles, et väljaspool sanitooriumit mõjus ta hoopis tasakaalukamana ning täiskasvanulikumana, kes teadis, mida ta elult tahab. Nad ei lahkunud teineteisest hetkekski ning ka uue võistluse ilmnedes kutsus Clerfayt Lilliani kaasa, kus saavutas suurt edu tema vahetusmees Torres. Pärast seda läksid armunud Veneetsiasse romantilisi puhkepäevi veetma, kus Clerfaytil soovitati Itaaliasse Monte Carlosse
sanatooriumisse,ning ta suri seal. Teose tegelased Peategelased Lillian- on 24 aastane tiisikust põdev belglanna, kes oli sanatooriumis veetnud juba neli pikka aastat.Kuus aastat tagasi oli olnud sõda,mis jättis tema hinge jälje igaveseks.Ta elab sanatooriumis.Ta tahab sealt ära,ning nautida elu. Clerfayt- on 40 aastane võitlushimuline mees, kellel ei ole loodud mingeid illusioone õnnest.Ta on võidusõitja. Clerfayti tõmbab juba teose algusest saati Lilliani poole, kes on nii vahetu ja suudab nautiga igat hingetõmmet,mis talle on antud. Lillian ja Clerfayt moodustavad ebahariliku paari, kes hakkavad elama käesolevas hetkes ega hooli tulevikust. Remarque'i teostest õhkab salapära ja kujundlikkust. Kõrvaltegelased: Lilliana onu-Elas Pariisis.Ta oli Lilliani isa vend.Onu oli tal väga kokkuhoidlik.Iga kuu saatis ta Lilliani pärandusest Lillianile raha sanatooriumisse.Ta on väga karmi sõnaga.
minema, ning soovis sealse elu unustada, sest tema jaoks oli sanatoorium paik, kus oodatakse surma. Ta tahtis näha maailma ning elada aktiivset elu nii kaua kui see võimalik on. Kuna ta teadis, et tal polnud enam kaua jäänud, nautis ta igat Clerfaytiga veedetud päeva, ent ometi jättis ta väliselt külma mulje ta ei tahtnud end kellegagi liialt siduda, tal polnud mõtet luua endale pere ja kodu, sest surm võis teda äkitselt tabada ja sellega teeks ta mehele haiget. Lilliani häiris et teised tema tervise pärast muretsesid, ta läks endast välja kui Boris või Clerfayt aru pärisid või üleliia hoolitsesid. LK 124, 138 Ta oli vahepeal üsna teravate ütlemistega. Lk 151 Lillian nägi asju nii nagu ta neid näha tahtis, mitte nii nagu nad tegelikult olid Lk 116 Raha ei mänginud tema elus olulist rolli, ta käitus sellega pillavalt. LK152 Ta ostis endale kokku väga palju kleite. Tema mõte oli et kui temaga midagi juhtub nt nagu Veneetsias, siis see vähendab
Lillianile torkas pähe mõte, et äkki ta elab veel. Ta mõtles et on ju olnud küllalt juhtumeid, kus inimene on varjusurmast äraganud. Ta mõtles veel enda hulle mõtteid ja endaarust kuulis ta kahinat, kuid pidas seda siiski enda kleidiriide omaks. Igatahes hakkas ta ruumist lahkuma, surus lingi alla ning pidi vapustuse saama. Tema ees seisis majahoidja, kes päris et kuidas Lillian sisse sai. Majahoidja oli ka väga vapustatud ja pidas hetkeks Lilliani surnud naiseks. Ta läks oma tuppa. Ta mõtles mida edasi teha. Kas võtta unerohtu või helistada enda kallimale Boriss Volkovile. Ta ei suutnud tuppa jääda, ja läks alla. Söögilauas istusid Hollmann ja Clerfayt. Lisaks neile veel kolm lõunaameeriklast, kes tulid enda sureva tütre juurde. Lillian tegi ettepaneku välja lipsata. Hollmann aga polnud kindel, tõi ettekäändeks, et tal on natuke palavikku. Clerfayt aga läks enda hotelli, Lillian tahtis kaasa minna
valmistamisest ning rohkemat ta ei vajanud, et olla rõõmus. Teoses “Taeval ei ole soosikuid” arvas Lillian, et ta on õnnelik siis, kui sanatooriumist vabaneb. Hiljem sai ta aga aru, et see ei teinud teda õnnelikuks ning ta tundis, et vajab rohkemat. Mõnede inimeste jaoks tähendab õnn vabadust ja iseseisvust. Raske on olla täielikult vaba või iseseisev. Ka teoses “Taeval ei ole soosikuid” tegelase Lilliani jaoks tähendas õnn vabaks saamist sanatooriumist, kuid pärast põgenemist polnud ta siiski rahul. Samuti lootis ka teoses “Toomas Nipernaadi” nimitegelane leida õnne läbi vabaduse, rännates terve suve mööda Eestimaad ringi. Kuid ka tema õnne ei leidnud. Läbi iseseisvuse püüdis õnne leida Holden teoses “Kuristik rukkis”, kui kukkus koolist välja ja proovis iseseisvalt eluga hakkama saada. Ta sai sellega
Ta sõitis rongiga New Yorki, tee peal flirtis oma klassivenna emaga ning valetas talle oma nime kohta. Rongi pealt tulles võttis takso, et sellega hotelli minna. Viis asjad hotelli ning läks ööklubisse ,,Lavendlisaal", kus tantsis vaheldumisi kolme naisega, kes olid sinna kuulsusi vaatama tulnud. Kui Lavendlisaal oli kinni pandud läks ta hilisele ajale vaatamata Ernie lokaali, kus ta kohtas oma venna D.B. endist tüdruksõpra Lilliani ning kuna ta ei tahtnud Lilliani ja tema kaaslase seltsi jääda, siis valetas, et tal kohtumine ees ning lahkus. Ta pöördus tagasi hotelli, kus liftipoiss Maurice pakkus talle ööseks lõbutüdrukut. Holden nõustus ning tema tuppa saadeti Sunny. Holden pabistas ning tahtis Sunnyga vaid juttu rääkida, kuid oli nõus maksma 5 dollarit, mille oli hinnaks öelnud Maurice. Mõne aja pärast tuli Sunny koos Mauricega tagasi ning nad nõudsid 5 dollarit juurde, öeldes, et ühe korra eest pidi maksma 10 dollarit
Kuid seal sanatooriumis elasid nad hetkes. Päev korraga. Seega tundis ka tema rõõmu sellest praegusest hetkest ja nautis seda täiel rinnal, kuigi südames voolasid mitmed pisarad. Hollmann naeratas, kui teised, Lillian ja Clerfayt, ära sõitsid. Ära sanatooriumist, tagasi normaalsesse ellu. Praegu oli mehel sisemiselt piinav ja valusalt raske, et tema ei saanud minna, aga ta oli samas õnnelik, et kahel, tema jaoks kallil inimesel, oli ees ootamas uus ja parem elu. Ta sai Lilliani näol lootust ja usku sellesse, et siit sanatooriumist on tõesti võimalik minema saada ja ehk kord tuleb ka tema aeg, kui ta tagasi reaalsusse saab naasta. Lillian oli suremas. Ta ise teadis seda ning tegi kõik, et elada täpselt nii nagu ise tahtis. Muidugi oli ta kurb, et tema on just see, kes jääb nii paljust ilma, kellel jääb nii ilusat kui ka halba ilmas nägemata, kes peab nii noorelt ja vara lahkuma nii imelisest maailmast. Tal oli raske leppida, et ta on haige
annaabi.ee 
