kaduvusest ·"Vastavusi"- sümbol. kirjeldus: füüsilises maailmas meeleliselt tajutavatel objektidel olemas vaimu- ja hingemaailm selle jäädvustamine autori eesmärk ·Dante "Jumalik komöödia" 100 laulu/luuletust ·Tegevus paralleelne ·Avaluuletuses "meie" ·Patuks igavus ·Paradiis neetud linna tänavatel "Armastajate surm" Meie voodid on tulvil siis mahedaid hõngusid, Meil on diivaneid sügavaid siis nagu hauad Ja riiulitäied kummalisemaid lillesid, Mis meile on puhkenud all mõne kaunima taeva Pruukides isu pärast viimaseid soojusevarusid, Saavad me südamed kaheks lõõmavaks tunglaks, Mis peegeldavad siis eneste kaksikvalgusi Kummagi hinges, kahes ühtmoodi peeglis. Õhtul, mis üleni kallab roosat ja sinist müstilist, Me ühe ühise välgu teineteisele heidame, Otsekui pika nuukse, mida laeb hüvastijätt; Ja hiljem üks Ingel, vargsi paotades uksi, Tuleb ja hingestub taas, rõõmus ja truu,
Öeldakse tühiseid sõnu, mida nii tõsiselt ei mõelda. 7. Nurmel ristikheinas häälitses rääk ja kudrutas unine põldrüü tasa, kutsuvalt, meelitavalt... Ristikhein õitses, ning uimastav õielõhn täitis niisama uimastavat suveööd. ; Oi, kui see kuradi tüdruk ometi teaks, milline tundmus see on! Kuis see tulikera veres keerleb, silmad helkima ja käed värisema paneb! Keset kuuma ööd langeb ta musta pilvena inimese peale... ; Ma nopin lillesid ja punun pärga punastest, punastest lilledest ja tõstan siis pärja su juustele, ja siis oled sina kui tõusev, punetav päike, mu armas, mu kallis. Paista, paista mu peale, mu päikene, et minu rinnas lööksid avali punased armastuslilled... ; Kõik mõtted olid segi, ajus kohises vaid kuum tuul. ; Pikad kased karjatee ääres heitsid varje üle rukkivälja. Eemal võis ainult aimata sügavat nõgu, laia vett ja tolmust maanteed... Suvine, pehme, tähevaene taevas kõige kohal..
edasi, nagu jumal teab, kes teda ootab ehk kes teda taga kiusab. Või ehk on ka temal tundmused, on ehk ka temal vaenlased, kes temale iialgi rahu ei anna. Aeg näib oma koju poole tõttama, ehk ta küll teab, et oma kodus, seal igavese aja meres igavest und saab magama. Oo, andke aega, andke päevi, andke ilusaid kullakirges õhtuid, andke ööhämaruses tulevaid nurmi, andke kauguses sinetavaid metsi, andke lõhnavaid lillesid, andke kõike, mis tekitab aja, selle suure lepitaja. Aeg on viirastunud, elatud päevad unenäoks saanud, aga unistused kõnnivad reaalsetena päise päeva ajal. Ei tuleta ükski möödaläinud aegu meelde, vaid ta tuletab seda meelde, mis temale möödunud aja sees armas oli. Ta ääritab oma mõtteid mööda läinud ning igaveste kadunud õnnega, ta tahab neid tagasi kutsuda sügavuse merest, et veel ükskord nende magusust maitseda.
on Isand tagatoas, magab või istub laua juures ja on vait? Ning ta läks sinna. Selles toas olid hoopis teistsugused aknad kui eelmises. Need olid laiad piidad, mida täitsid loendamatu-värvilised, mitmesuurused ja mitmekujulised pisukesed ruudud tinastes raamides. Kui päike heledalt paistis, siis langes valgus põrandale, seintele ja mööblile sinilillade, oliivroheliste ja koshenillpunaste lappidena. Ja neis lappides võis näha inimeste päid, voonakesi, lillesid ning tähti. Õhtupoolikuil tuli Popi siia end soojendama. Iga värvilapp andis isesugust sooja. Popi tõstis koonu ja vaatas pilusilmil klaase. Talle näis, nagu oleks iga värv iseviisi lõhnanudki. Toa ühes nurgas punase baldahhiini all, millest rippusid tolmused tupsudega nöörid, oli Isanda voodi. Muu osa tuba oli peaaegu ääreni täis mööblit. Siin oli kõike hunnikusse kuhjatud, nii et sammu ei saanud astuda: mosaiikustega kappe, nahktoole ja vanu kellasid, mis
istub laua juures ja on vait? Ning ta läks sinna.Selles toas olid hoopis teistsugused aknad kui eelmises. Need olid laiad piidad, mida täitsid loendamatu-värvilised, mitmesuurused ja mitmekujulised pisukesed ruudud tinastes raamides. Kui päike heledalt paistis, siis langes valgus põrandale, seintele ja mööblile sinilillade, oliivroheliste ja koshenillpunaste lappidena. Ja neis lappides võis näha inimeste päid, voonakesi, lillesid ning tähti. Õhtupoolikuil tuli Popi siia end soojendama. Iga värvilapp andis isesugust sooja. Popi tõstis koonu ja vaatas pilusilmil klaase. Talle näis, nagu oleks iga värv iseviisi lõhnanudki. Toa ühes nurgas punase baldahhiini all, millest rippusid tolmused tupsudega nöörid, oli Isanda voodi. Muu osa tuba oli peaaegu ääreni täis mööblit. Siin oli kõike hunnikusse kuhjatud, nii et sammu ei saanud astuda: mosaiikustega
Ta ärkas äkki sellest, et kirp teda keset selga puri. Ta lõi hambad vihaselt selja Kui päike heledalt paistis, siis langes valgus põran dale, seintele ja mööblile karvadesse. Siis sirutas ta ja haigutas. sinilillade, oliivroheliste ja kosenillpunaste lappidena. Ja neis lappides võis näha Ta oli kaua maganud. Tuba oli täis heledat kullakarva valgust. Ülemine aken, inimeste päid, voonakesi, lillesid ning tähti. milles oli kuus ruutu tinases raamis, oli lahti. Väljast kuuldus varblaste sirinat. Õhtupoolikuil tuli Popi siia end soojendama Iga värvilapp andis isesugust Popi käis paar ringi toas, nuusutas põrandat ja õhku, lähenes siis uksele ja tuli sooja. Popi tõstis koonu ja vaatas pilusilmil klaase. Talle näis, nagu oleks iga otsusele, et Isand polnud veel tagasi tulnud. Ta oli kauaks ära jäänud. värv iseviisi lõhnanudki.
tundeintensiivsel hetkel ja toonitavad üht või teist mõisamoonaka väljapääsmatust elust. Tuglase põhimeeleolu, tunnet. Esile tuleb igatsustunne. E. arengut meeleolurikka ja psühholoogiliselt lüürikat keskset osa nimetatud igatsusluuleks. vaatluselt teravdatud novelli poole näitavad kogud Selles esineb sümboleid (lillesümbol "Ma tunnen "Kahekesi" (1908) ja "Õhtu taevas"(1913). I lillesid")E. tõstab esile üksikuid objekte või detaile maailmasõja ajal jõudis maapaos viibiv Tuglas ja ühendab need oma tundeväljenduses uude loomingujärku, mille juhatas sisse romaan meeleolukateks kõlaseosteks. E. on Liivi "Felix Ormusson"(1915). Novellikogudel kõlasümboolika edasiarendaja. Uus "Saatus", "Raskuse vaim" ja "Hingede rändamine
Ta ärkas äkki sellest, et kirp teda keset selga puri. Ta lõi hambad vihaselt selja Kui päike heledalt paistis, siis langes valgus põran dale, seintele ja mööblile karvadesse. Siis sirutas ta ja haigutas. sinilillade, oliivroheliste ja kosenillpunaste lappidena. Ja neis lappides võis näha Ta oli kaua maganud. Tuba oli täis heledat kullakarva valgust. Ülemine aken, inimeste päid, voonakesi, lillesid ning tähti. milles oli kuus ruutu tinases raamis, oli lahti. Väljast kuuldus varblaste sirinat. Õhtupoolikuil tuli Popi siia end soojendama Iga värvilapp andis isesugust Popi käis paar ringi toas, nuusutas põrandat ja õhku, lähenes siis uksele ja tuli sooja. Popi tõstis koonu ja vaatas pilusilmil klaase. Talle näis, nagu oleks iga otsusele, et Isand polnud veel tagasi tulnud. Ta oli kauaks ära jäänud. värv iseviisi lõhnanudki.
kuid siiski ligidal ma sinule. :,: Kerjuse laul Ardi Liives / Boris Kõrver Andero Ermel Kõik roosid ma kingiksin sulle ja õitega pärjaks su pea. Ei ole sust kallimat mulle ja paremat ilmas ei tea kui sina, kes armastad elu, kes tantsiskled lillede teel, kui sa, kes ei tea, mis on valu, ei tea, mis on murelik meel. Kuid ometi pole mul anda sull' midagi, mis on su soov, ei suuda sind õnnele kanda, ei sinule päikest ma too. Mu elutee okastest rada, kust lillesid võtta ma saan? Ma okkaid sull' pakkuda tahan, ei võta neid vastu mult sa... Ma tean, sa varsti must lähed ja naeratad teisele siis, ma tean, mind armastad vähe, on sulle ükskõik minu piin. Ei suuda sind keelata minna, hääd õnne sull' eluteel! Ei kunagi jõua ma sinna õnn võõras on minule! Ma üksi saan hulkuma ilmas, kuid mälestus sinust on hea, ja varjates pisarat silmas, sind surmani meeles pean. Sa õnne küll kinkisid vähe, kuid ikkagi kauniks ta jääb.
annaabi.ee 
