Liivi keel, lähim sugulaskeel eesti keelele, kuulub läänemeresoome keelte hulka. Liivlased ise nimetavad end rândalist 'randlased' ja oma keelt rândakêl 'rannakeel'. Liivi rahvuslipu värvid on roheline-valge-sinine - see sümboliseerib randa, nagu seda oma paadist näeb kalamees: roheline mets, valge liiv ja sinine meri. Liivi rahvushümnil on sama meloodia, mis eesti ja soome hümnilgi. Liivlaste ja liivi keele teaduslik tee algas aastal 1846, mil A. J. Sjögreni juhatusel leidis aset esimene uurimisreis liivlaste juurde. Valmis esimene liivi keele sõnaraamat ja grammatika (töö viis lõpule F. J. Wiedemann) ning Londonis trükiti esimesed liivikeelsed raamatud. Seda aega võib pidada liivi rahvusest haritlaskonna väljakujunemise alguseks. Liivlaste kultuuriliseks õitsenguperioodiks peetakse ajavahemikku 1920-1940, mis algas Lauri Kettuneni ja Oskar Looritsa ekspeditsiooniga rannaküladesse. Liivlaste kultuuri- ja seltsielu elavnes
Liivi keel, lähim sugulaskeel eesti keelele, kuulub läänemeresoome keelte hulka. Liivlased ise nimetavad end rândalist 'randlased' ja oma keelt rândakêl 'rannakeel'. Liivi rahvuslipu värvid on roheline-valge-sinine - see sümboliseerib randa, nagu seda oma paadist näeb kalamees: roheline mets, valge liiv ja sinine meri. Liivi rahvushümnil on sama meloodia, mis eesti ja soome hümnilgi. Liivlaste ja liivi keele teaduslik tee algas aastal 1846, mil A. J. Sjögreni juhatusel leidis aset esimene uurimisreis liivlaste juurde. Valmis esimene liivi keele sõnaraamat ja grammatika (töö viis lõpule F. J. Wiedemann) ning Londonis trükiti esimesed liivikeelsed raamatud. Seda aega võib pidada liivi rahvusest haritlaskonna väljakujunemise alguseks. Liivlaste kultuuriliseks õitsenguperioodiks peetakse ajavahemikku 1920-1940, mis algas Lauri Kettuneni ja Oskar Looritsa ekspeditsiooniga rannaküladesse. Liivlaste kultuuri- ja seltsielu elavnes
Tartu Tamme Gümnaasium LIIVLASED Kirjanduse referaat Autor: Triinu Kangur 10te Tartu 2016 Sissejuhatus Liivi keel on keel, mida kõnelevad liivlased. Liivi keel, mis on eesti keele lähim sugulaskeel, kuulub läänemeresoome keelte hulka. Liivlased nimetavad end randlasteks (rândalist) ja oma keelt rannakeeleks (rândakêl). Liivi rahvuslipu värvid on roheline-valge-sinine ja see sümboliseerib rohelist metsa, valget liiva ja sinist merd. Hetkel liivi keelt emakeelena enam keegi ei kõnele. Liivi keelt räägib veel umbes 20 inimest Lätis ja seda teise keelena. Kokku on registreesinud ennast liivlaseks ametliku Läti statistika järgi 200 inimest. 1991. aastal kuulutati liivlased Lätimaa põlisrahvaks. (2) Keele omapära
Kuni 13. sajandini tähistas Liivimaa liivlaste asuala Liivi lahe rannikul ja Väina jõe ümbruses. 1206. aastaks kehtestus liivlaste aladel Riia piiskopi ja ristisõdijate võim. Hiljem kandus Liivimaa nimetus ka teistele ristisõdijate vallutatud aladele, mistõttu 13. sajandi lõpuks hõlmas keskaegne ehk Vana- Liivimaa juba kogu tänase Eesti ja Läti territooriumi, kus eksisteerisid ristisõdijate riigid (Riia peapiiskopkond ja Liivi orduriik ning Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkond). Erandiks võiks lugeda Taanile kuuluvat Põhja-Eestit (Eestimaad, kuid pärast 1346. aastat langes see Liivi ordu kätte ning oli pärast seda ühemõtteliselt Vana-Liivimaa osa. 16. sajandi keskel alanud Liivi sõja tagajärjel jagati keskaegne Liivimaa naaberriikide vahel ära. Liivimaa nime säilitas 1562. aastal Poola kätte langenud Vana-Liivimaa lõunaosa, mis koosnes Lätist ja Lõuna-Eestist, seda nimetati ka Üle-Väina hertsogkonnaks, mis alates 1566. aastast oli
Liivi keel Merle Sarapuu 9. klass Kolga Keskkool Liivlased on väiksemaid tänapäevani säilinud soome ugri rahvaid, kes elavad praeguse Läti Vabariigi territooriumil. Enne seda elasid nad Kuramaa looderannikul , nn Liivi rannas. Teadlaste arvates elas 12. sajandil umbes 15000 28000 liivlast. Pärast I maailmasõda oli liivlasi umbes 1500 inimest ja tänu tihedale asustusele Liivi rannas õnnestus säilitada liivikeelne keskkond. Siiski hakkasid liivlased vähehaaval mujale kolima. II Maailmasõja järel elas rannakülades veel 800 liivlast. Pärast Nõukogude Liidu poolt kehtestatud piiritsooni-reziimi oli suurem osa liivlasi sunnitud aga tööd otsides rannast lahkuma. Inimesi, kes on liivi päritolu ja seda keelt oma emakeeleks peavad, on suhteliselt vähe. Kokku on liivi keele kõnelajaid 40 ringis. Neid, kes ennast liivlasteks peavad, on kusagil 230 ja enamik neist elab Riias ja Ventspilsis.
1202.a Mõõgavendade ordu. Alberti kaaskonda asus peagi noor munk Henrik, kelle koostatud kroonika ("Henriku Liivimaa kroonika") on peamiseks allikaks MVV tundmaõppimisel. Aastatel 1200-1208 sõdisid ristirüütlid liivlaste ja latgalitega tänapäeva Läti aladel. Lõpuks liivlased alistati ja latgalid alistusid. 1208.a toimus sakslaste esimene sõjaretk Eesti aladele, rüüstati Ugandi maakonda ja hävitati Otepää linnus. Eestlased tegid vasturetke 1210.a, kui hakati piirama Võnnu linnust (tänapäeva Cesis). Rüütlitele saadeti Riiast abiväge ja eestlased taganesid Koiva (läti keeles Gauja) lisajõe Ümera
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd
asukohariigist (Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa). Usundilt on kõik soomeugrilased minevikus olnud animistid ja paljudes kultuurides on samaanidel olnud oluline roll inimeste ja üleloomulike jõudude suhete vahendamisel. Tänapäevaks on soomeugrilased suuremas osas kristlased, kuid nende usk on tihti läbi põimunud traditsiooniliste usukujutelmadega. Domineeriv kristlik konfessioon erineb rahvati: eestlased, soomlased, liivlased ning läänepoolsed saamid on valdavalt luterlased, ungarlased katoliiklased ja kalvinistid ning Venemaal elavad soomeugrilased formaalselt õigeusklikud, sisuliselt aga elavad edasi paljud 1 paganlikud-animistlikud uskumused, mis on sulandunud koos õigeusuga ühtseks usundiliseks tervikuks. Viimastel aastatel on animistlikud traditsioonid taaselustunud, eriti maridel ja udmurtidel. Obiugrilaste (handid ja mansid) ja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
