filosoofiiale omane strateegia. 2. Kirjeldage, kuidas mõistetakse inimest järgmistes filosoofilise antropoloogia suundades: Etoloogiline antropoloogia uurib, milles poolest inimene erineb loomadest. Inimest käsitletakse mõtleva loomana Aristotele järgi eristab inimest loomast keel, võime tunnetada; eristada head kurjast, vastavalt õiglast ebaõiglasest ja kasulikku kahjulikust. Klassikaline filosoofiline antropoloogia vaatleb inimest kui liitsubstantsi. Olev(us), mis koosneb kehast ja hingest, alates Aristotelesest ka kehast, maisest hingest ning nn kosmilisest hingest (intellekt, mõistus) Kristlik antropoloogia tunnustab samuti inimese erilisust ja eristust kogu loodusest - inimese tõstab kogu looduse hulgast esile see, et ta on jumala palge järgi loodud, tema hing on võimeline eristama head kurjast st tal on eeldused eetiliseks elamiseks. Romantismile omane antropoloogia toob välja idee, et isiksus väljendub tema
Lähtutakse küsimusest, milline on inimese eripära muu bioloogiliselt elava loodusega võrreldes. Antiik ja keskajal iseloomustati inimest kui mõtlevat looma. Tänapäeval on selles osas kahtlusi, kas inimesed ja loomad on ikka nii erinevad, lähtudes keelest ja mõtlemisest. Inimene eristub teistest tunnete järgi (saab aru, mis on (eba)õiglus, kurjus jne). · klassikaline filosoofiline antropoloogia Inimest vaadeldakse kui liitsubstantsi (olev asi), mis on muudustunud mitmest algest. Inimene on keha ja hinge ühendus. Hing on keha elustav printsiip. Inimesele lisati veel üks osa kosmiline hing. Varasemast ajast on arusaam sellest, et inimene on mikrokosmos, niisugune väike maailm, mis peegeldab, on kooskõlas või vastuolus suurema maailmaga. Nagu kosmoski, mingi osa kaotamisel jääb inimene alles. Inimese hing on surematu (Platon). · kristlik antropoloogia
Klassikaline filosoofiline antropoloogia liitsubstants kahest erinevast terminist koosnev keha(inimene) Inimene on liitsubstants, mis koosneb: · Kehast ja hingest(mis liigub, sellel on ka hing) · Kehast, maisest hingest ja komilisest hingest. Kui ma mõtlen, siis pole mina see, kes mõtleb(Aristoteles) mikrokosmos Inimene on väike maailm, mis peegeldab suurt Liitsubstantsi osa Võime Intentsionaalne objekt Keha Iha Naudingu/rahulduse objekt Hinge alam osa(sureb koos kehaga) Iseloomu omadused Armastuse/tunnetuse allikas Intellekt Mõtlemine Tõde, tõe allikas Kristlik inimkontseptsioon. · Erilisus kogu loodu hulgas:
Meil pole olla võimalik maailmas muudmoodi, kui asjade pärast muretsedes, teiste eest hoolitsedes.. Sartre- Inimene on projekt või visand. Teadvus- olemine, mille loovus on olla teadlik oma olemise olematusest. Maailma suhtes on teadvus maailma eitus. Mõte olemasolevatest asjadest ei ole sama, mis need asjad ise on. Teadvus võimaldab protesteerida, võidelda, mitte aksepteerida... Seda mina, kes rolli esitab, ei ole. Eksistents eelneb olemisele. · Klassikaline. Inimest vaadeldakse kui liitsubstantsi. Substants- olev asi. Liitsubstants on asi, mis on moodustatud mitmest algsest osast. Inimene on liitsubstants, mis koosneb... ... kehast ja hingest. ... kehast, maisest hingest ja kosmilisest hingest. Kehast, vegitatiivsest (või loomsest hingest) ja siis ühest hingeaspektist veel. Mikrokosmos- Inimene on mikrokosmos, väike maailm, mis peegeldab suuremat maailma. Mis on kooskõlas või vastuolus suurema maailmaga. Keha- iha- naudingu objekt (kehalised vajadused saavad teadvustatud hinges)
Paradigmad: Milline on keha ja vaimu vahekord? Millised on inimese spetsiifilised tunnused, mis eristavad teda loomariigist? Kas inimene on loomuselt hea või mitte? 32. Kirjeldage, kuidas mõistetakse inimest järgmistes filosoofilise antropoloogia suundades: Etoloogiline antropoloogia - inimest ja tema loomust püütakse määratleda ta bioloogilisest olemusest lähtudes. Inimene kui mõtlev loom. Klassikaline filosoofiline antropoloogia - inimest vaadeldakse kui liitsubstantsi, mis koosneb mitmest algest. Kristlik antropoloogia - inimene on eriline kogu loodu hulgas, kusjuures on ta jumala palge järgi loodud ning oskab vahet teha heal ja kurjal. Inimene on ka jumala erilise tähelepanu, armu ja karistuse objekt. Inimest iseloomustab ka millegi puuduva igatsus, millest inimene veel enne oma sündi ilma jäi. Romantismile omane antropoloogia - inimest mõistetakse kui isiksust, kelle saladus väljendub tema loomingus
2. Hing on see, mis ühe keha elusaks teeb Kust me teame, et mingi keha elus on? Aristoteles: ,,Keha on elav, kui tal on võime end liigutada"(nii taim, inimene kui ka meri, kosmos, päike, robotidkõigil neil on justkui hing) 3. On eri tüüpi hingesid(Aristoteles): maine hing(keha liigutav hing) ja kosmiline hing(mõtlev hing) Pascal: ,,inimene on mõtlev pilliroog" Inimene kui mikrokosmos: inimene on väike maailm, mis peegeldab suurt. Inimene kui liitsubstants: Liitsubstantsi osa Võime Intentsionaalne objekt Keha Iha Nauding/ rahulduse allikas Hinge alam osa Iseloomu omadused, Armastuse/tunnustuse nägemine, tundmine, allikas. Au taotlemine kompimine Intellekt Mõtlemine Tõde, tõe allikas 5. Kristlik mõtlemisviis
Etoloogiline antropoloogia- inimest vastandatakse mõtleva loomaga. Kõige enam kasutatav seisukoht nii antiikaja loogikaõpikutes. Inimene kulub loomade hulka, mõtlemine ja kõrgelt arenenud aju eristab inimest loomadest. Keel on Aristotelese arvates oluline, eristab inimesi kõikidest teistest elusolenditest, ainult inimene on võimeline eristama ja mõistma sõnade kuri, hea, õiglus tähendust. Klassikaline filosoofiline antropoloogia- inimest on liitsubstantsi, mis koosneb kehast ja hingest, ühendades neid omavahel. Hing on keha elustav printsiip, elusas kehas on hing, surnud kehas hing puudub. Teine arvamus on, et inimene on liitsubstants, mis koosneb kehast, maisest ja kosmilisest hingest. Tuuakse välja arvamus, et inimene on mikrokosmos- inimene on väike maailm, võib oma mõistuse kaudu jõuda kõigeni, ta on inimlik jumal. Inimene suudab kontrollida paljusid asju enda juures- oma hingamist, mõtlemist, soove jne. Inimese alamosa on
annaabi.ee 
