nii see on. Et oma hinge enda juures hoida, tuleb ta eest hoolitseda. Hingega tuleb pidevalt tegeleda, et ta õpiks uusi asju, saaks uusi kogemusi. Hinge tuleb hellitada, et ta oleks õnnelik. Temaga peab ka kurjustama, et ta ei muutuks ülemeelikuks. Teda peab aitama ja suunama, kui ta eksib. See kõik on elu kaadervärk ja hing on meie elude kõige tähtsam ehitis. Hingele tähelepanu pööramine on üks märk eneseteadlikusest ja arengust. "Ammune on aim: kõigist liigutajaist liigutavam, vägevaim on armastuse vaim." See D. Kareva sõnastus armastusele, on lihtsalt geniaalne. Kas saaks seda öelda veel ilusamini, lihtsamalt. Tõde on see, mis selles võlub. Äratundmis rõõm kõikides, kes armastavad ja keda armastatakse. Armastus on allikas, kust ammutame jõudu elamiseks. Armastus annab meile kindlust ja tuge. Inimene armastab oma perekonda, lähedasi, sõpru. Inimene tunneb kindlasti ka sügavat kiindumust ennast
On arusaadav, et vanemate tähelepanuta ja armastuseta kasvanud lastel on tundmused vähem arenenud, nad omandavad vaid lihtsustatud skeemid. Hiljem, tunnetades oma mittetäisväärtuslikkust (nagu häbenedes halba hääldamist), püüavad nad vältida olukordi, kus see võib avalduda, häbenevad oma tundmusi avaldada. Niisiis ei pea me oma mõtteid ja tundeid tingimata väljendama suu või sule kaudu. Võime need panna ilmesse, võime neid öelda liigutustega. Kõige ilmekam ilme ja liigutavam liigutus on naeratus. Tundmuste väljendamine on küll tahtmatu iseloomuga, kuid enamasti reguleeritav. Selline regulatsioon kujundatakse kasvatusega sedamööda, kuidas inimene omandab tema ringkonnas omaksvõetud käitumisnormid, omavahelise suhtlemise viisi. Juba laps õpib tagasi hoidma pisaraid, mitte välja näitama hirmu jne. (5, 41-46) Teine tundmuste väljendamise tee on sõnad, kõne. Me räägime: "Ma olen kurb", "Ma olen rõõmus". "Ma armastan", "Ma vihkan" jne
Emotsioonid haaravad kogu organismi ning levivad tavaliselt ka organismi pinnale ning avalduvad näo väljendusliigutustes ehk miimikas või siis pantomiimikas ehk keha väljendusliigutustes ning samuti ka vokaalses miimikas ehk hääle intonatsioonis ja tämbris (Lunge, 1980, 43). Niisiis ei pea me oma mõtteid ja tundeid ilmtingimata väljendama suu või sule kaudu, vaid võime emotsioone panna näoilmesse ning ka väljendada oma pahameelt kehaliigutustega. Kõige ilmekam ilme ja kõige liigutavam liigutus on naeratus. Suu miimika suurest diagnostilisest tähtsusest räägivad ka Ch.Darwin, V.Behterev, L.Suharebski jt. Näiteks iroonilise naeru miimilist väljendust iseloomustab ainult ühe suupoole kõverdumine ning see väljendab pilget ja sarkasmi (Lunge, 1980, 46). Tundmuste väljendamine on küll tahtmatu iseloomuga, kuid enamjaolt reguleeritav, mida kujundatakse kasvatusega sedamööda, kuidas inimene omandab tema ringkonnas
„1984“ on ulme, satiir, realism ja paroodia. Natsliku Saksamaa ja Stalini Venemaa terror viiakse 1940. aastate Londonisse. Linnas on 4 massiivset ehitist: Tõmin, Ramin, Armin ja Külmin. Orwelli kohutas sõja ajal, kuidas Saksa allveelaevakaptenid lasid põhja reisilaevu ilma hoiatamata ja tulistasid pääsenuid automaatidest. Romaan algab sellega, et Winston vaatab uudiste ringvaadet, kus sama lugu. Winston on raskesti kirjeldatav, 39aastane Orwelli enda viimane kõige liigutavam autoportree. 40ndate keskel sündinud Winston kaotas vanemad puhastuse käigus ja on uue riigi produkt. Ta mäletab lastelaagrit ja ajupesu. Väljendab oma meeleheidet kirjades, mis on keelatud ja ohtlik tegu – „mõtteroim“ ja „omaelu“. Tema töö on vanade lintide ümbertegemine, et need vastaksid kehtivale parteiideoloogiale. Salaja kirjutav sule ja tindiga päevikut. Töö on süstemaatiline valetamine uuskeeles, päeviku pidamine on kirglik tõeotsing vanakeeles
,,1984" on ulme, satiir, realism ja paroodia. Natsliku Saksamaa ja Stalini Venemaa terror viiakse 1940. aastate Londonisse. Linnas on 4 massiivset ehitist: Tõmin, Ramin, Armin ja Külmin. Orwelli kohutas sõja ajal, kuidas Saksa allveelaevakaptenid lasid põhja reisilaevu ilma hoiatamata ja tulistasid pääsenuid automaatidest. Romaan algab sellega, et Winston vaatab uudiste ringvaadet, kus sama lugu. Winston on raskesti kirjeldatav, 39aastane Orwelli enda viimane kõige liigutavam autoportree. 40ndate keskel sündinud Winston kaotas vanemad puhastuse käigus ja on uue riigi produkt. Ta mäletab lastelaagrit ja ajupesu. Väljendab oma meeleheidet kirjades, mis on keelatud ja ohtlik tegu ,,mõtteroim" ja ,,omaelu". Tema töö on vanade lintide ümbertegemine, et need vastaksid kehtivale parteiideoloogiale. Salaja kirjutav sule ja tindiga päevikut. Töö on süstemaatiline valetamine uuskeeles, päeviku pidamine on kirglik tõeotsing vanakeeles
annaabi.ee 
