õpetajakeskseks, traditsiooniliseks või didaktiliseks. · Õpetajad, kes lähtuvad ainult lapsest, lasevad lastel enamikke tegevusi juhtida ning on ise suhteliselt passiivsed, pakkudes vaid minimaalselt juhendamist, selgitusi, tagasisidet, ega rõhuta oskuste täiendamist. Seda nimetatakse ka struktureerimata ehk lapse poolt juhitud õpetamisstiiliks. · Õpetajad kombineerivad sageli erinevaid õpetamisstiile ning selgelt ühe kategooria alla liigituvat rühma on raske leida. Õpetaja- Õpetaja aktiivne, ,,andja", õpetab klassi -keskne Keskmes: õpetamine, õppekava täitmine -domineeriv Õpilased: ,,vastuvõtjad", -juhitud aktiivsed kindlates piirides -autoritaarne -traditsiooniline Lapsekeskne Õpetaja aktiivne õpetab lapsi, aga -autoriteetne arvestades nende vajadusi, soove jne -demokraatlik Keskmes: laste terviklik areng
Kesksed ideed: esivanemate tava, minevik ja selle austamine kui kaasaja heaolu põhjus, ajalugu kui õpetaja, ajalugu taotleb esteetilist elamust. Oli suur osakaal moraaliteemadel, vabaduse/võimu suhe, Rooma areng moraalselt langevas joones. Tähtsamad esindajad: Cato Vanem, Caesar, Sallustius, Livius, Tacitus. 131. Kes on see Rooma kirjanik, kes sõnastas Rooma ajalookirjutuse kesksed probleemid, kuid ise ühtki ranges mõttes ajalooproosa alla liigituvat teost ei kirjutanud? 132. Nimeta Rooma epistolograafia olulisemaid esindajaid. Cicero, Plinius Noorem, (Seneca) 133. Nimeta Rooma teaduslik-tehnilise proosa esindajaid, too näiteid käsitletud valdkondadest. Cato (põllumajandus), Celsus (meditsiin), Vitruvius (arhitektuur) 134. Iseloomusta Suetoniuse loomingut ning too selle põhjal välja Rooma elulookirjanduse (biograafia) tähtsamad tunnusjooned. ,,Keisrite elulood", kriitiline hoiak kirjeldatavate suhtes, ei järgi otseselt kronoloogiat,
Sallustius (Catilina vandenõu) 131. Nimeta Rooma ajalookirjanduse vorme. Monumentaalajalugu, monograafiad (üks sündmus/sõda vm lühem periood), kommentaarivorm (esialgu allikmaterjalina mõeldud, aga Caesaril iseseisev zanr), etnograafiline ajalookirjandus 132. Kes on see Rooma kirjanik, kes sõnastas Rooma ajalookirjutuse kesksed probleemid, kuid ise ühtki ranges mõttes ajalooproosa alla liigituvat teost ei kirjutanud? Quintus Fabius Pictor kirjutas esimesed annaalid, mis ei olnud otseselt ajalooproosa stiilis, vaid lihtsalt sündmuste ülestähendus (oma arvamust, tõlgendusi, seletusi pakkumata). 133. Iseloomusta lühidalt Liviuse ajalookirjutuse põhimõtteid. Ei olnud erinevalt teistest riigiametis, seetõttu faktivigu ja ebatäpsusi, aga see polnud tema silmis ka oluline. Moraal olulisem kui täpsus. Eel- ja järellugude väljajätt,
Suured ajalookirjanikud olid Cato Vanem, Gaius Iulius Caesar, Sallustius, Livius, Tacitus. 131. Nimeta Rooma ajalookirjanduse vorme. Eristati monumentaalajalugu (pikem periood), ajaloolist monograafiat (üks sündmus, sündmuste ahel või isik), kommentaarivormi (nt Caesar) ja etnograafilist ajalooproosat (Tacitus). 132. Kes on see Rooma kirjanik, kes sõnastas Rooma ajalookirjutuse kesksed probleemid, kuid ise ühtki ranges mõttes ajalooproosa alla liigituvat teost ei kirjutanud? Cicero 133. Iseloomusta lühidalt Liviuse ajalookirjutuse põhimõtteid. Livius oli ainus tuntud Rooma ajalookirjanikest, kes ei pidanud oma elu jooksul ühtki riigiametit ja kel puudus seega tegelikult praktiline kogemus. Tema peateoseks on ,,Täielik Rooma ajalugu", mis on kirjutatud umbes viiekümne aasta jooksul. Ta oli enam kirjanik kui ajalooteadlane: ei uurinud arhiivides, ei tutvunud muististega, tema
käsitlused Suured ajalookirjanikud [Marcus Porcius Cato e Cato Vanem (234149 eKr), Origines e ,,Alged"] Gaius Iulius Caesar (10044 eKr) Gaius Sallustius Crispus (86 ca 35 eKr) Titus Livius (64/59 eKr 17 pKr) Publius (v Gaius) Cornelius Tacitus (ca 56 pKr pärast 117) 131. Kes on see Rooma kirjanik, kes sõnastas Rooma ajalookirjutuse kesksed probleemid, kuid ise ühtki ranges mõttes ajalooproosa alla liigituvat teost ei kirjutanud? 132. Nimeta Rooma epistolograafia olulisemaid esindajaid. Cicero: 4 kogumikku (üle 900 kirja: ,,Kirjad lähedastele", ,,Kirjad Atticusele", ,,Kirjad vend Quintusele", ,,Kirjad Brutusele"). [Seneca: ,,Moraalikirjad Luciliusele", ei järgi epistolograafiazanri tavasid] Plinius Noorem (61 ca 113): 10 raamatut kirju (tuntumate hulgas nt Vesuuvi 79. a purske kirjeldused, 6.16 [RKA1971], 6.20 [RKA2009]). 134
annaabi.ee 
