ja detaili vahel. Võib-olla on selline side ja tasakaal universumi osa? Ornament 20. sajandi alguses defineeris modernism ornamendi maitsetuseks. Oma töös "Ornament and Crime" (1910) kirjutab Adolf Loos, et ornament kaotas oma orgaanilse tähenduse meie kultuuri jaoks, ja seetõttu ei ole see enam kultuuri väljendusvahend6. Siiamaani nõustuvad mõned inimesed sellega, et hea maitse märgiks on dekoreerimata ese. Ornament muutus liialduseks, põhjuseta kergemeelsuseks ja lihtsakoeliseks dekoratsiooniks7. Modernismi suhe ornamenti rajas puhta vormi ideoloogia, arvati, et ornament transformeerib radikaalselt vormi, objekti või eset ja seepärast kaovad algne idee ja selle väärtus. Selle ,,moraalse" mõtte tulemuseks on ehte määratlemise muutmine. Ehe muutus samuti liigseks, marginaalseks, dekoratiivseks ja ilutsevaks. Selline idee on aktuaalne isegi täna. Liesbeth den Besten kirjutab raamatus "On Jewellery
õige, on ta vahepeal, sest ta hindab ennast väärtusele vastavalt. Eneseväärikas peab olema kõige parem, kuna ta on kõige rohkem väärt, sest see, kes on parem, väärib rohkemat, kes aga parim – kõige rohkem. ● Seepärast peavad tõelise eneseväärikusega inimesed head olema. ● Loomutäiuse tasuks on au ja see omistatakse headele inimestele. ● Leebus – on vahepealne ägeduse suhtes. Liialduseks on raevukad ja sapised - inimesed, kes ägestuvad kergesti kõigi peale ja kõige pärast. Sõbralikkus – äärmusteks on: ● meelitajad, kes kiidavad kõike ega seisa millegi vastu, et meeldida. ● Pahurad ja tülinorijad, kes kõigile vastu seisavad ja kellele ei loe midagi kannatusi valmistada. Mis iganes tegevusest rääkides, on loomutäius vahepealne käitumine äärmuste vahel. V RAAMAT: „Õiglusest“
Kõige olulisemaks sai harmoonia ja proportsiooni ülim hindamine. Moodi läksid erinevate värvide kombinatsioonid õrnad ja heledad, tumedad ja sünged, eredad ja küllastunud. See püsis moes seni kuni 17. saj. toretsev barokkstiil koos grandioossete kaunistustega ja Louis XIV luksuslik sillerdav kullasära, kristalli ja rikkalike pruunide, roheliste ja punaste palett selle välja tõrjus. 18.saj. sellele, mida paljud pidasid barokstiili arhitektuuriliseks ja dekoratiivseks liialduseks, väljendus mitmel viisil. Inglismaal otsiti inspiratsiooni palladionismi eeskujudest. Vähemjõukates kodudes kasutati kivi varjundite ringi kuuluvaid määrdunud mudapruune ja- rohelisi toone ja 18. saj. keskpaigaks rõõmsamaid, nagu merikarbiroosad ja hernerohelised. Euroopa vastureaktsioon barokkstiilile väljendus rokokoostiili tekkimises. Saanud alguse Prantsusmaalt ja levinud järk- järgult üle kogu mandri Euroopa, iseloomustas rokokoo
täielikult. Uusi terviklikke genoomse DNA järjestusi (esialgu küll mikroorganismide tasandil, kuid kohe-kohe ka enamal) tuleb juba ridamisi - kolossaalne toormaterjal evolutsiooniprotsesside mõistmiseks. Ja lisaks muidugi veel teised tasandid - molekularbioloogia arsenaliga realiseeritav "evolutsioon katseklaasis" ühelt poolt ja hoopis sõltumatu areng koosluste ja keskkonnatingimuste mõju mõistmiseks - need on tänapäeva evolutsiooniteooria elusad võrsed. Tegelikult pole liialduseks väide, et evolutsiooniteooria tervikuna on täis värskeid võrseid - enam kui kunagi varem alates WW2 eelsest perioodist. Moodne süntees evolbio loeng 97-7 Kasutatakse praktiliselt sünonüümidena termineid "süntees", "moodne süntees", "neodarvinism". Võibolla on kõige korrektsem öelda, et moodne süntees aastail 1930 - 1950 viis neodarvinismi kui evolutsioonikontseptsiooni väljakujunemisele. Mis siis sünteesus
poolest ja tahavad oma head õnne välja näidata (nagu muutuksid niiviisi auväärsemateks). Leebus on vahepealne ägeduse ja selle puudumise suhtes. Leebe inimene tahab jääda kõigutamatuks ja mitte lasta end tunnetest liigutada, ta ärritub aga sel viisil, selle peale ja nii kauaks, kui loogiline arutelu seda nõuab. Kõrvale näib ta aga kalduvat pigem puudulikkuse suunas, sest leebe inimene pole kättemaksuhimuline, vaid pigem kaastundlik. Liialduseks on aga äärmiselt raevukad ja sapised inimesed, kes ägestuvad kergesti kõigi peale ja kõige pärast. Kurjaloomulisteks inimesteks nimetame neid, kes saavad kurjaks selle pärast, mis ei pea, rohkem ja pikemaks ajaks, kui peab, ning ilma kättemaksu ja karistuseta ei lepi, kirjutab Aristoteles. Leebusele vastandubki pigem liialdus, sest seda esineb rohkem kättemaks on inimlik ning ka seltskondlikus elus on kõige hullem kurjaloomuline inimene.
annaabi.ee 
