Põlluharimisviisid ja tööriistad jäid endiseks, kuid mõned pisemad tööriistad hakkasid muutuma ja inimesed mõtlesid neid aga juurde muidugi. Maksude kergemaks variandiks oli kindlaksmääramata naturaalmaks. Tekkisid ka teotööd, mida algul oli ainult paar päeva aastas, kuid järk järgult aga rohkem ja rohkem.Inimesed jagunesid ka kolme seisusesse need olid vaimulikud,aadlikud ja lihtrahvas. Eestlased kuulusid peamiselt lihtrahvasse naad tegid kõige halvemat tööd ja said vähe raha , aadlikud ja vaimulikud olid peamiselt taanlased ja sakslased. Talupojadhakkasid jagunema kategooriateks: adratalupoeg-kes tegi teotööd, üksjalg-talupoegade nooremad pojad nad aitasid kaasa, vabatalupoeg- maksid koormisi, kuid olid teotööst vabad, vabadik talupoeg- kes oli nagu ori. Talupoegadel oli raske elu nad pidid palju töötama, 1507 aastal hakkati ka talupoegadelt relvastust ära võtma ja sõja käigus nad ei osanud ennast
sellele individuaalse geeniuse, mis ainsana suudab endas kätkeda elutäiust. Romantilised kangelased kirjanduses olid enamasti erandlike vaimuannetega, ülimalt tundeerksad inimesed. Nad suutsid tõusta üle labase igapäevasuse ja näha elu sügavamat sisu. Tihti kohtab neis prohvetlikke jooni. Nad olid äravalitud, võimelised edasi andma jumalikkugi sõnumit. Romantikute mäss sotsiaalse ebaõigluse vastu on valdavalt individualistlik ja anarhiline hoolimata sellest, et lihtrahvasse suhtuti suure poolehoiuga. Kuid isegi kurja jõududele alla jäädes ei loobu nad oma põhimõtetest. Romantilised kangelased on märtrid, kes ohverdavad end kõrgete eetiliste sihtide nimel. Romantikud ei püüagi oma loomingus edasi anda tavalist, tüüpilist ja igapäevast, vaid näevad oma esmaülesannet nii kangelaste kui ka olukordade erandlikkus e toonitamises. Romantilises kirjanduses taaselustusid keskaegsete rüütliromaanide imed, maagia, seiklused, üleloomulikkus ja fantastika
Romantismis algas ka teadlik rahvaluule kogumine ning säilitamine. Romantikud idealiseerisid inimeste emotsioone ehk tundeid ja eriti õnnetut armastust. Romantiline kangelane on võimsa tahte ja vaimuga uhke üksikmässaja, veendunud võitleja vabaduse ja armastuse eest, kes trotsides maailma pahesid on ka pessimist. Tihti on ta pettunud elus ja inimestes ja läheb otsima laia maailma õnne. Romantikute mäss oli valdavalt individualistlik ja arhailine hoolimata sellest, et lihtrahvasse suhtuti suure poolehoiuga. Kuid isegi kurja jõududele alla jäädes ei loobu nad oma põhimõtetest. Romantilised kangelased on märtrid, kes ohverdavad end kõrgete eetiliste sihtide nimel. Noored prantsuse kirjanikud püüdsid käia Walter Scotti jälgedes. Alfred de Vigny kirjutas "Cinq-Mars'i", Hugo "Jumalaema kiriku Pariisis", Balzac "Suaanid" ja Mérimée "Charles IX valitsusaja kroonika". Need teosed saavutasid eliidi hulgas suure menu, ainult
“hierarhia”. Demokraatia vastab küsimusele, kes peab valitsema, nimelt “poliitiliselt võrdsete kodanike enamus kas isiklikult või (enamuse) valitud esindajate kaudu”. Sellest tulenevalt on demokraatial kaks põhiprintsiipi: enamuse valitsemine ja poliitiline võrdsus. Neid ei tohi segi ajada demofiilia või palja egalitarismiga. Rikas parlarentarismi põlgav aristokraatlik monarhist võib väga vabalt olla demofiil (ehk kiindunud lihtrahvasse), mitte aga demokraat. Liberalism ei vasta seevastu mitte küsimusele kes, vaid kuidas peab valitsema. Tema printsiip on, et kes ka ei valitseks, üksikkodanik peab saama nautida suurimat, aga ka alati üldisele heaolule kasulikku vabadust. “Nii palju vabadust kui võimalik, nii palju sundi kui hädavajalik.” Liberalismi põhiprintsiip on järelikult vabadus. Tänapäeval kohtame läänemaailmas enamasti demokraatia ühendust liberalismiga. See eksitab
• Pärineb aristokraatiast (oluline mõju hilisemale filosoofiale) • Suur aristokraatlik perekond • Ligipääs haridusele • Geomeetria, filosoofia, dialektika • Paneb paika poliitilised hoiakud • Ei suhtu hästi demokraatiasse • Ideaalne riik • Rahvas ei tohi valitseda, sest on harimatud • Sokratese õpilane (tolle aja kõige parem) • Sokratsese surmamõistmine • Ka sokrates aristokraatlikes ringides • Ei suhtu lihtrahvasse hästi • Öeldi, et hukutab noorsugu (PÕHJUS) • Teotab ideid, õpetab igasuguseid asju • Mõistetakse vangi • Taganedes mõistab, et siis peetaks tema filosoofia on vale, valib surma • Põhjustab selle, et Platon läheb reisima • Ilmselt kardis oma vabaduse käigus • Õpib erinevaid asju • Sitsiilia Sürakusa • Dürann, hirmuvalitseja, Dionysios I • Mõjutab valitsejat, et sellest linnast saaks “Ideaalne riik”
tervik, mis hõlmab teadmist, usku, kunsti, kõlblust, kombeid ning kõiki muid oskusi ja 1 harjumusi, mida inimene ühiskonna liikmena omandab.” Paralleelselt antropoloogilisele kultuurikäsitlusele tähistas kultuur ka inimvaimu kõrgemaid, täiuslikuks ja peeneks peetud saavutusi. Vastanduvad kõrgkultuur ja rahvakultuur, eliit suhtub põlglikult lihtrahvasse. Kultuur on vähemuste hoida ning tuleb ära hoida nn masside mässu, mille anarhistlik jõud häsitaks kõrgkultuuri (Matthew Arnold). Elitaarse kultuurikonseptsiooni kriitika suuna eestvedajaks sai peale II MS Birminghami koolkond, kes andis kultuurile laiema tähenduse. Koolkond seadis eesmärgiks uurida kõiki kultuurivorme. Kultuur sai igasuguse (tähendusliku) inimtegevuse üldnimetajaks. Kultuur muutub “tavaliseks”. 1970.-1980
annaabi.ee 
