ühesugune õigus eluasemele, sotsiaaltoetustele, kodanikuõiguste teostamisel. Siiski inimestena ei ole me aga kõik sugugi ühesugused. See, et me oleme faktiliselt ebavõrdsed, tuleb välja kõikjalt. Inimesed ei saa kunagi võrdseks võimete ja muude eluks oluliste omaduste poolest. Faktilist ebavõrdsust tõlgendavad ühed võrdsete võimaluste puudumisega, teised aga inimeste sünnipärase ebavõrdsusega. Eliiditeooria kohaselt jaguneb ühiskond tegelikult alati eliidiks ja lihtrahvaks. See, mida ühiskonnalt nõutakse, ei ole mitte võimete võrdsus, vaid võimaluste võrdsus. Kes siis peab neid võrdseid võimalusi tagama? Eesti Vabariigi Põhiseaduses on olemas võrdse kohtlemise säte. Inimeste õiguste ja vabaduste tagamine on Põhiseaduse kohaselt seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus . Mitmetes riikides on vastu võetud erinevaid seadusi, et soodustada võrdsete
Keskaegne elanikkond jagunes kolmeks seisuseks: aadlikeks, vaimulikeks ja lihtrahvaks. Kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega, moodustasid rüütliseisuse ehk aadli. Seisusekaaslastena olid nad üksteisega võrdsed. Kuningal ja suurfeodaalidel oli muidugi palju rohkem võimu kui väikerüütlitel, kuid sellest hoolimata pidid nad omavahel suhtlema kui võrde võrdsega ja järgima vastasikku rüütellikkuse reegleid. Kõrgkeskajal eristusid ka linna- ja maaühiskonnad. Linnaühiskonna moodustasid linnas
kuna Kreekas polnud põlluharimiseks palju sobivat maad põlluharimiseks. Lahkunud Kreeklased lõid jõukad ja rahvarohked linnad. · Kreeklastel kujunes tugev ühtekuuluvus tunne ja nad hakkasid end hellenistideks kutsuma, teised rahvad aga olid barbarid. · Kujunes kreeklaste uus tähestik alfabeet, mis kujundati foiniikia tähestiku põhjal. Kiri koosnes 24 märgist ja levis igas ühiskonna kihis. · Kreeka ühiskond jagunes vabaks lihtrahvaks, aristokraatideks ja orjadeks. · Vaba lihtrahva alla kuulusid talupojad ja käsitöölised. Nende ülesandeks oli oma töökohtade ja majapidamise eest hoolitsemine. Käsitöölised tegelesid keraamika ja relvade meisterdamisega. Neil ei olnud isandaid, nad võisid omada orje. · Aristokraatid ehk suurmaaomanikud ajasid riigi asju ja hoolitsesid oma füüsilise vormi eest. Nende seast pärinesid nii riigimehed aga ka vaimuinimesed. Olid täieõiguslikud
periodiseeringu perioode. Nimetatud periodiseering on muuseas kõige enam levinud ning leidnud laia toetust õigusteadlaste seas üle kogu maailma. 4.1. Kuningriigi aeg Kuningriigi aeg Rooma õiguse ajaloos on periood aastast 754 eKr kuni 510 eKr. Rooma riik nagu inimesed seda teavad hakkas 753. aastal eKr tekkima Palatiumi kõrgustikule.18 Tol ajal jagunes Rooma rahvas patriitsideks ehk vanadeks põlisteks rooma kodanikeks, kes elatusid maksudest, plebeideks ehk lihtrahvaks ning klientideks ehk patriitsidele alluvaks lihtrahvaks. Patriitsid omasid kõiki kodanike õiguseid ning olid linna aristokraadid, kelle maade harimise eest muretsesid orjad. Plebeid moodustasid aga suurima massi ühiskonnas. Nad pidid tasuma maksusid ning olid kohustatud sõjaväeteenistuses olema. Kliendid rentisid plebeidelt maad ning omasid plebeidega sarnast kauplemisõigust, kuna maaharimise kõrval oli tähtsaks sissetulekuallikaks just kauplemine
kodanikud, kellel oli õigus olla valitud riigiametisse, kuuluda senatisse ja saada preestriks] ja rikaste plebeide [(ld k plebs – rahvahulk): Rooma lihtrahvas; peamiselt väiketalupojad ja käsitöölised ning hilisemate juurdetulijate järeltulijad. Plebeid olid sõjaväekohuslased ning neil oli õigus osaleda rahvakoosolekul] esindajad. Keisririigi perioodil oli Rooma ühiskond aga seisuslik, mis jagunes senaatori– ja ratsaseisuseks, lihtrahvaks, vabakslastuteks ja orjadeks.1 Rääkides Vana-Rooma aristokraatidest ehk ülemkihti kuuluvatest isikutest, peab konstateerima, et need moodustasid kogu elanikkonnast vaid ühe osa, kusjuures kindlasti vähemuse2. Kodanike õiguslik võrdsus, mida poliitilises või isegi riiklikus mõttes pole kunagi olnud, ei kestnud kaua ka eraõiguse valdkonnas: kuni 3. sajandi alguseni eKr eraldasid plebeisid ja patriitse veel ranged keelud; kohtumõistmises kehtisid isegi keskmise vabariigi
...............................................................................2 5. ARGIPÄEVA TOIT........................................................................................2 KOKKUVÕTE......................................................................................................2 SISSEJUHATUS Referaadi teema on valitud keskaegse linlase toidulaud, söömine - joomine maal ja linnas keskajal. Keskaegne elanikkond jagunes kolmeks seisuseks: aadlikeks, vaimulikeks ja lihtrahvaks, kes koosnes talupoegadest, käsitöölistest ning kaupmeestest. Linnaelanikud olid rikkamad, mistõttu nad võisid lubada endale rohkem ja saadi ka pidada pidusid. Maaelanikud tegelesid suurema osa ajast tööga, mis mõjutas ka nende seltsielu. Toitumine pole ainult inimese elementaarne bioloogiline vajadus, sellel on ka alati sügav sotsiaalne ja kultuuriline sisu ning selle pärast on toitumiskultuur ka ajaloo uurimusobjekt.1
annaabi.ee 
