bioindikaatorite ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse jm.) põhjal. Eriti laialt on bioindikatsiooni rakendatud antropogeensete muutuste kindlakstegemisel. Bioindikaator võib olla isend, populatsioon, kooslus või organismi bioloogiline, anatoomiline või füsioloogilis-biokeemiline tunnus. Bioindikatsiooni kaudu määratakse mullastiku, vee, õhu ja lähtekivimi omadusi. Bioindikaatorite järgi eristatakse bakterio- (mikrobo-), müko-, algo-, lihheno-, brüo- ja fütoindikatsiooni. Bioindikatsioon annab õhu saastatuse pikaajaliste muutuste kohta tõesemat teavet kui mõõteaparaadid, sest õhus moodustuvate kompleksühendite mõju elusorganismile erineb üksikkomponentide koosmõjust; ent mõõdetakse just üksikkomponentide sisaldust. Ideaalne oleks hinnata õhu seisundit korraga nii bioindikatsiooni kui ka füüsikaliste meetodite alusel. [1] 4 1.1. Bioindikatsiooni liigid
bioindikaatorite ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse jm.) põhjal. Eriti laialt on bioindikatsiooni rakendatud antropogeensete muutuste kindlakstegemisel. Bioindikaator võib olla isend, populatsioon, kooslus või organismi bioloogiline, anatoomiline või füsioloogilis-biokeemiline tunnus. Bioindikatsiooni kaudu määratakse mullastiku, vee, õhu ja lähtekivimi omadusi. Bioindikaatorite järgi eristatakse bakterio- (mikrobo-), müko-, algo-, lihheno-, brüo- ja fütoindikatsiooni. Bioindikatsioon annab õhu saastatuse pikaajaliste muutuste kohta tõesemat teavet kui mõõteaparaadid, sest õhus moodustuvate kompleksühendite mõju elusorganismile erineb üksikkomponentide koosmõjust; ent mõõdetakse just üksikkomponentide sisaldust. Ideaalne oleks hinnata õhu seisundit korraga nii bioindikatsiooni kui ka füüsikaliste meetodite alusel. [1] 1.2 Bioindikatsiooni liigid Bioindikatsioon jaguneb:
Bioindikaator võib olla isend, populatsioon, anatoomiline või füsioloogilis-bioloogiline tunnus. Bioindikatsiooni abil tuvastatakse eriti looduse antropogeenseid muutusi. [1] 2.2 Bioindikatsiooni liigid Bioindikatsiooni kaudu määratakse mullastiku (*pedoindikatsiion), vee (*hüdroindikatsioon), õhu (*atmoindikatsioon) ja lähtekivimi omadusi (*litoindikatsioon). Bioindikaatorite järgi eristatakse Bakterio- (mikrobo-), müko- (seene), algo- (vetia) , lihheno- (sambliku), brüo- (sambla), ja fütoindikatsiooni (kõrgemate taimede alusel). [1] 2.3 Bioindikatsiooni positiivsed ja negatiivsed küljed Positiivsed küljed Negatiivsed küljed Täiendavad keemiliste ja Erinevates maades tehtud uuringud füüsikaliste mõõtmistega saadud pole alati võrreldavad pilti Analüüsi saab teha kiirsti ja odavalt 3 3
See võimaldab taimedel paremini hankida eluks vajalike toitaineid. Mikroskoopilise seenehüüfi kontakt mullaga on parem ja seeneniitistik levib suuremale alale kui tavaliselt. Joonis 4. Mükoriisa 4.2. Samblik Teine seentega vastastikku kasulikku kooselu vorm on seene ja rohevetika või tsüanobakteri vahel moodustuv samblik ( joon. 5 ). Samblikke uurivat teadusharu nimetatakse lihheno- loogiaks. Samblikud jagatakse nende vegetatiivse keha e. talluse ehituse järgi koorik-, leht- ja põõsassamblikeks. Samblikel on oluline roll mullatekkel ja mulla varustamisel lämmastikuga ning lisaks sellele on ta ka paljudele loomadele toiduks. ( Hein: 2000) Joonis 5. Samblik 8
3) röövloomad (predators), siia kuuluvad kiskjad e röövimetajad, röövkalad, röövlinnud, röövputukad; nad toituvad saakloomadest, keda tüüpilisel juhul surmavad + nt predaatorite hulka arvatakse ka seemnetoidulised (karpofaagid) ja üherakulistest vetikatest toituvad loomad; 4) taimtoidulised e herbivoorid e fütofaagid ( grazers) elusaist taimeosadest ja seentest toituvad loomad, algo-, mütseto-, lihheno-, ksülofaagid (e lignivoorid), füllofaagid ning fruktivoorid. Lähtume traditsioonist, mida on järginud ka Eesti ökoloogid, ja jaotame heterotroofid järgmiselt: lagundajad, nugilised, taimtoidulised, loomtoidulised ja omnivoorid. Omnivoor loom, kes sööb nii taimset kui ka loomset toitu. Karnivoor lihatoiduline; kitsas tähenduses kiskjaliste seltsi (Carnivora) kuuluv loom 13
annaabi.ee 
