Mihklipäev eesti rahvakalendris Eesti rahvakalendris tähistati mihklipäeva 29. septembril Juliuse kalendri järgi, millele Gregoriuse kalendris praegu vastab 12. oktoober. Mihklipäev lõpetas jüripäevaga alanud suvepoolaasta. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke- kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Tartu- ja Võrumaal ajasid nad valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, et lumi rutem maha tuleks. Karja koju tulles vaadati, kas loomadel on kõrsi suus – see tähendas talvist toidupuudust. Keelud
klimbisuppi ehk pullisuppi. Kolmapäev · Hommikul soojendati pullisuppi. · Päeval keedeti kala- kartuleid, kõrvale tehti jahukaste või panniga liha. · Õhtul keedeti kartuliputru, kes tahtis, võis jahu ka sisse panna. Neljapäev · Hommikul soojendati putru. · Seda, mida parajasti võtta oli, söödi ka leiva kõrvale. · Päeval keedeti räimi-kartuleid (leotatud soolaräim keedeti ka piima sees). · Õhtul keedeti lihasuppi. Reede · Hommikul soojendati suppi · Päeval keedeti kartuleid, jahukaste või panniga liha, kõrvale söödi hapukurki, joodi rõõska või haput piima. · Õhtul tehti piima-köögiviljasuppi, kõrvale äädikaräimi, muud soolakala ja leiba. Laupäev · Hommikul soojendati suppi. · Päeval hammustati niisama leiba, saia, võid. · Õhtuks oli alati puder, kas siis kartuli- või tangupuder ja ahjuliha. · Kõrvale joodi hapupiima.
suvel palju parmusid. Ohtlikuks peeti nõela ja üldse terava eseme kasutamist, sest siis oli karta suvel sagedast ussidega kohtu Mihklipäev on peaingel Miikaeli nimepäev, mida tähistatakse 29. septembril. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke- kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Lõikuspüha ja välistööde lõpu kõrval pühitseti ka suvilistega lepingute lõpetamist. Käidi kõrtsis ja mihklilaadal. Karjased tegid koos mihklituld, sellel küpsetati kaasavõetud kaalikaid ja kartuleid. Tartu- ja Võrumaal ajasid nad valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, et lumi rutem maha tuleks
Ka mihklipäeval tehti lõkketuld. Mihklitulelistel oli kaasas kaalikaid ja kartuleid, mida küpsetati tulel. Vanaks mardipäeva raoks on olnud seapeaga keedetud kaalikad ja kartulid. Pool seapead tuli anda mardisantidele. Hiljem tapeti mardipäevaks hani, kana või muu loom. Pulmade puhu tehti nn. pulmaleib, mis oli ümmarguse kujuga, kuid paikkonniti erines valmisviisi poolest. Pulmas söödi rohkest suitsusinki, küpsetatud ja keedetud liha, sülti, tanguvorsti, lihasuppi klimpidega, kala, kartuleid, kapsaid, kohupiima jm. Magustoiduks on üldiselt tehtud õllesuppi. Suure rahvahulga toitmine nõudis palju toiduained, kuna pulmi peeti mitte vähem kui kolm päeva. Seepärast oli üldiseks tavaks, et iga pulmaline tõi kaas nn. pulmakoti, mis sisaldas leiba, sepikut, suitsusinki, kala, karbiga võid, kohupiima, sõira jm. Varrudel ja matustel olid üldiselt samad toidud nagu pulmadeski, puudusid ainult kindlad lõputoidud.
leiba, lõikas perenaine pätsi otsast «kärsakese» ära, et mitte oma leiva-õnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba -- pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Liha oli eesti talurahvale maiuspala. Lihasuppi keedeti neljapäeva ja pühapäeva õhtutel. Kõige levinum oli hapukapsasupp. Esines ka klimbi-, kartuli-, oa- ja hernesupp. Suvel, kui liha ei olnud, keedeti suppi rasvaga või piimaga. Lõunasöögi valmistamisega ei tahetud kulutada perenaise tööaega. Tihti söödi lõunaks ainult leiba, silku ja hapupiima. Hommikuks soojendati kas eelmisel õhtul ülejäänud toitu, millele anti kõrvale leiba ja silku, keedeti jahukörti või mõnda muud kiiresti valmistatavat toitu.
oma leiva-õnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba -- pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Liha oli eesti talurahvale maiuspala. Lihasuppi keedeti neljapäeva ja pühapäeva õhtutel. Kõige levinum oli hapukapsasupp. Esines ka klimbi-, kartuli-, oa- ja hernesupp. Suvel, kui liha ei olnud, keedeti suppi rasvaga või piimaga. Lõunasöögi valmistamisega ei tahetud kulutada perenaise tööaega. Tihti söödi lõunaks ainult leiba, silku ja hapupiima. Hommikuks soojendati kas eelmisel õhtul ülejäänud toitu, millele anti kõrvale leiba ja silku, keedeti jahukörti või mõnda muud kiiresti valmistatavat toitu.
See on rõõmus päev, peetakse aktuseid, on rongkäigud. I klassi lastele antakse pidulikult üle aabitsad. Õpetajatele viiakse lilli. Üks tähtsaid rahvakalendri tähtpäevi septembris on mihklipäev 29. septembril. Mihklipäev lõpetas jüripäevaga alanud suvepoolaasta. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke- kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Lõikuspüha ja välistööde lõpu kõrval pühitseti ka suvilistega lepingute lõpetamist. Käidi kõrtsis ja mihklilaadal. Karjased tegid koos mihklituld, sellel küpsetati kaasavõetud kaalikaid ja kartuleid. Pärast mihklipäeva
annaabi.ee 
