Kunst õpetab inimesele eetikat ja tugevdab moraalitunnet. Lugedes raamatuid elame läbi ettemängitud sündmusi, millest saadud kogemused eneses salvestame ning kasutame neid siis, kui vajadus tekib. Paljud sedasorti õpetavad teosed on lihtsad jutustavad ning kirjeldavad raamatud. A. Kitzbergi tragöödia "Libahunt" taunib inimeste sallimatust erinevate inimeste vahel ning lihtsameelsust. Ehe näide on see, kuidas Tiina perest ära aetakse, arvates et tegemist ongi libahundiga. Sama autori draamas "Kauka jumal" on samuti väljakirjutatud näide sellest, mis juhtub ahne inimesega.Teoses on selleks Mogri Märt, kes kaotab poja ning kogu oma varanduse. Ükski kunstiteos ei ole kirjutatud lihtsalt niisama ajaviiteks, kõik nad sisaldavad arukaid mõtteid ning õpetusi, mida inimesel jälgida tuleks, et enda ja ka teiste elu paremaks muuta. Erinevad tekstid aitavad elu mõista. Inimene ei sünni selgete väärtushinnagute ja arusaamadega,
sõnadeta dispuudi, mis koosneb veidratest näomoonutustest ja zestidest. Samuti Pariisi noormehe, kes prantsuse keelt püüab pealinlase kombel eriti peenelt rääkida, kuid tegelikult emakeelt väänab ja moonutab. Rabelais pilab ka võltsmoraali, näiteks võib tuua loo sellest, kuidas Panurge nipsakat abielunaist püüab võrgutada. Lahingud kivist sõjarüüd kandvate hiiglaste ja nende hirmuäratava pealiku Libahundiga naeruvääristavad mõttetuid sõdu, lahinguid ja verevalamist. Väga tabav on kirjandusteadlase Jüri Talveti ,,Päevalehes" ilmunud arvamus romaani ,,Pantagruel" kohta : ,,Selle tagant, mis eelteadmisteta lugejale võiks tunduda rõvetsemise ja rämeduste meeletu kaskaadina, kumab läbi autori ülijulge filosoofia elu bioloogilise suuruse, mateeria tüseda keha jäävuse ülistus. Selle taustal osutuvad naeruväärseiks inimeste ja rahvaste sepistatud dogmad,
vampiiri. Kindlasti annab sellele palju juurde ka fakt, et Eesti rahvapärimuses libahunti palju kohtab. Seega tundub jutt libaloomast loomulikum. 21. sajandil on maailmakirjanduses tuntuks saanud aga Stephenie Meyeri romaanisari, kus on vampiir ja libahunt koos hoopiski teosesse sätitud. Romaanis on tänapäeva maailm oskuslikult seotud rahva usunditest pärit loomadega. Läbiv on armastuse teema, mis on erinevatel aegadel seotud kord vampiiriga, kord libahundiga. Seetõttu on teos eriti populaarseks saanud teismeeas tüdrukute seas. Libahunti võidakse kirjanduses hästi ära kasutada ka selleks, et edasi anda mingisugust mõtet. Näiteks August Kitzbergi teoses ,,Libahunt” sümboliseerib libahunt rahva soovi vaba olla. Teoses libahunti kujutav tegelane räägib, kuidas ta erinevalt teistest inimestest on vaba ning läheb kuhu tahes ja millal tahes. Tolleaegne orjastatud Eesti rahvas seda teha ei saa
kindlate põhimõtetega vabadust ihkav tüdruk, kes ei kannatanud kellegi teisele allumist. Oma julge meele ja väljaütlemistega tekitas ta kaaskodanikes ebakindlust ja aukartust, mistõttu ei tahetud teda igaks juhuks oma läheduses hoida, kuid väikest kaitsetut tüdrukut ukse taha ka ei visatud. Kui Tiina ühel külmal talveõhtul Tammarude ukse taha sattus, käis temaga kohe kaasa kõhedust tekitav kahtlus, et tegu on nõia järglase või mis veel hullem- libahundiga. Oli ju tema ema kirikuesisel teiste ,,temasuguste" hirmutamiseks avalikult hukatud. Tollal ei vaevunud keegi asja tagamaid uurima ning ei lastud end heidutada faktist, et naine oli metsas üles kasvanud ja tundis seetõttu väga hästi metsataimi ning nende raviomadusi. Ta oli nõus oma teadmisi kaaskodanike heaks kasutama, kuid rahvas nägi ainult seda, et naine ,,ravis" ebamaiselt inimesi ja seda enam, kui keegi väitis, et Tiina ema olevat külas lehma
karjatamas, Johannese soovitsuel kaitsesid nad neid pannes ühe pikka vöö ümber metsa tukka, et halvad elajad ei tuleks lambaid murdma. Leemet surus end maa lähedale, et teda ei märgataks ja vaatas tundetult pealt kuidas küla naised lahkusid ja hundid lamabad vööst hoolimata mõrvasid ja metsa tirisid. Kui küla elanikud hädaldases tagsi tulid mõistmata miks vöö ei aidanud seletas Johhaness,et tegemist oli libahundiga, selle vastu ei aita tavaline vöö ja, et ta läheb tarkatelt munadelt nõu libahuntide vastu. Külaelanikud lahkusid kuid Magdaleena jäi ja kutsus Leemetit välja arvates teda olevat libahunt, Leemet oli imestunud, et Magdaleena teadis, et tema metsas on kuid libaunt ta ei olnud- siiski ta ei lükkanud ka Magdaleena arvamust ümber. Magdaleena räägib külas kõndides koos Leemetiga mis temaga vahepeal toimunud on
piimamees" (1916), novellid ("Kuival", "Tooma tohter" jt.) ning näidendid ("Tabamata ime", 1912). Neid teoseid kirjutades huvitas Vildet inimeste käitumispsühholoogia seostatuna armastus-, kunsti- ja ühiskonnaelu probleemidega. Kirjanik pöördus taas ka nalja-Vilde aegadesse. Nüüd, juba küpse meistrina, kirjutas ta ühe parema eesti komöödia "Pisuhänd" (1913). "Pisuhänd" sündis kirjanduslikust võistlusest A. Kitzbergi "Libahundiga", mida Eesti Kirjameeste Seltsi zürii oli eelistanud Vilde "Tabamata imele". Näidend seab iroonilisse valgusesse kirjandusliku auhindamise ühiskondliku tellimise järgi, tõusikliku linnakodanluse kultuurituse ja ärimaailma iseteadlikkuse. Komöödiat iseloomustavad tegevustiku hoogne kulg ja värvikad karakterid. Süzeearenduses on oluline koht Matildel, kes tahab näha oma meest Sandrit kuulsa kirjanikuna, sest see on moes
novellid ("Kuival", "Tooma tohter" jt.) ning näidendid ("Tabamata ime", 1912). Neid teoseid kirjutades huvitas Vildet inimeste käitumispsühholoogia seostatuna armastus-, kunsti- ja ühiskonnaelu probleemidega. Kirjanik pöördus taas ka nalja-Vilde aegadesse. Nüüd, juba küpse meistrina, kirjutas ta ühe parema eesti komöödia "Pisuhänd" (1913). "Pisuhänd" sündis kirjanduslikust võistlusest A. Kitzbergi "Libahundiga", mida Eesti Kirjameeste Seltsi zürii oli eelistanud Vilde "Tabamata imele". Näidend seab iroonilisse valgusesse kirjandusliku auhindamise ühiskondliku tellimise järgi, tõusikliku linnakodanluse kultuurituse ja ärimaailma iseteadlikkuse. Komöödiat iseloomustavad tegevustiku hoogne kulg ja värvikad karakterid. Süzeearenduses on oluline koht Matildel, kes tahab näha oma meest Sandrit kuulsa kirjanikuna, sest see on moes
annaabi.ee 
