materjali aga mõlemad leidsid oma koha Rodini loomingus. Üks parimaid teoseid minu arust oli ,,Põrgu väravad" mis on uks. See pronksist bareljeef kujutab huku ja kannatuse, kire ja armastuse teemat, sealt on ilmselt tulnud ka ideed tema teiste teoste jaoks nagu ,,Mõtleja", "Suudlus" ja ,,Mõte". Rodini üheks tähelepanuväärsemaks monumendiks XIX sajandul oli ,,Calaid kodanikud". Seal on kujutatud konkreetset ajaloolist tragöödiat inimese ja maailma igavese leppimatuse võrdpildina. Ühel osal oma elus vormis ta ka palju käsi, nagu kannatavad käed, pianisti käed, skulptori käed jne. Rodin on üks maailma suurim skulptor, seda just sellepärast, et ta väljendas inimkeha füüsist nii tõetruult nagu seda varem teha ei olnud, kujud olid justkui elus.
Paljud arstid matsid iga väiksegi lootuse maha, et temast võiks uuesti käija saada. Aga enda suure tahte, lähedaste ning terapeutide abiga, on Avo Leok tänaseks päevaks juba märgatavaid edusamme teinud ning seisab juba enda jalgadel. Sellepärast ongi tähtis, et kui on olemas kasvõi imetilluke võimalus, siis tasub olla leppimatu ning proovida midagi muuta. Kokkuvõtteks tahaksingi öelda, et nagu eespool öeldud, pole ükski äärmus hea. Aga leppimatuse puhul on selle äärmuse skaala laiem, sest inimesed peavad pingutama oma heaolu nimel ning ei tohi liiga kergelt käega lüüa. Vahel tuleb selleks julgeda võtta vastu ootamatuid otsuseid või loobuda millestki, aga kui ollakse kindel oma eesmärkides, siis pole midagi kaotada.
nendehõimlaste legendaarsetest esivanematest. Heeroste head ja halvad teod, sõjad vaenutsemised, abielud ja abielurikkumised ning nende laste saatus, kes väga sageli kannatasid oma vanemate pattude pärast, on draamatilise pinge allikaks ja loovad aluse konfliktile inimese ja jumala vahel. Konfliktsed poolsed võisid jõuda kas vastatikuse arusaamiseni ja lepituseni Kreeka tragöödia ei pidanud tingimata õnnetult lõppema või leppimatuse ja kaoseni. Kõigi Kreeka näidentite sündmustik oli vaatajaskonnale hästi teada. Nende süzeed moodustasid osa religioossest ja kultuuripärandist, kuna paljud neist pärinesid juba Homerose ajast. Seetõttu ei huvitanud vaatajaid niivõrd loo uudsus, kuivõrd see, kuidas draamakirjanik teemaga ümber käib, ja kahtlemata näitlejate mäng ning koori laul ja tants. Kreeka draama ei piirdunud siiki tragöödiaga, vaid tema kõrvale võrsus küla lõikuspidudelt komöödia
religioossest sõnumist. Kiht-kihilt koorub lahti midagi uut, mida esialgsel lugemisel ei ole märganud. Valdav on halastus, andeksandmine ja nagu luuletaja ise ütleb lunastus. Igast värsist õhkub tahtmist edasi minna, ja just uuenenuna, puhastununa uuekssaamise rõõmusõnumit ka kõigi teistega jagada. Luuletaja oleks nagu jõudnud millegi suure ja pöördelise mõistmiseni edasi saab minna, kui jätta maha vana, vale, iganenu, ning mitte kanda endaga leppimatuse taaka. 9 KOKKUVÕTE Ma arvan, et Heiti Talviku luuletajaks hakkamist mõjutas see, et ta noorena luges väga palju. Teda hakkas kirjandus huvitama. Ma analüüsisin tema luuletust ,,Fööniks". Mulle luuletaja meeldis, sest ta looming on huvitav. Eriti luuletuses ,,Fööniks", kus tahetakse midagi paremat, puhtamat, inimlikumat, andeks andmist. Ka meie ajal vajab inimene tihti paremaks saamist, uuenemist, mõistmist
religioossest sõnumist. Kiht-kihilt koorub lahti midagi uut, mida esialgsel lugemisel ei ole märganud. Valdav on halastus, andeksandmine ja nagu luuletaja ise ütleb lunastus. Igast värsist õhkub tahtmist edasi minna, ja just uuenenuna, puhastununa uuekssaamise rõõmusõnumit ka kõigi teistega jagada. Luuletaja oleks nagu jõudnud millegi suure ja pöördelise mõistmiseni edasi saab minna, kui jätta maha vana, vale, iganenu, ning mitte kanda endaga leppimatuse taaka. Seda kohutavam on teada, et lõpp oli nii lähedal ja nii ülekohtune. Luuletus kannab aastanumbrit 1945 see on arreteerimise aasta, kõige kalli mahajätmise aasta, ränkade kannatuste alguse aasta. Kannatused algasid, tõsi küll, tunduvalt varem. Seda kummastavam on lugeda nii andeksandvat, lepitavat ja ülevat luuletust. Milline hingejõud... "...Ei ole mõttetult elatud aegu... Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu..." nii ütleb üks teine traagilise saatusega luuletaja A
Heeroste head ja halvad teod, sõjad,vaenutsemised , abielud ja abielurikkumised ning nende laste saatus, kes väga sageli kannatasid oma vanemate pattude pärast, on dramaatilise pinge allikas ja loovad aluse konfliktile inimese ja jumala, hea ja halva, lapse ja vanema ,kohuse ja sellest kõrvalehoidmise vahel. Konfliktsed pooled võisid jõuda kas vastastikuse arusaamise ja lepituseni kreeka tragöödia ei pidanud ilmtingimata õnnetult lõppema - või leppimatuse ja kaoseni. Kõigi kreeka näidendite sündmustik oli publikule hästi teada. Nende süzeed moodustasid osa religioossest ja kultuuripärandist, kuna paljud neist pärinesid juba Homerose ajast. Seetõttu ei huvitanud vaatajaid niivõrd loo uudsus, kuivõrd see,kuidas draamakirjanik teemaga ümber käib, ja kahtlemata näitlejate mäng ning koori laul ja tants. Rongkäigu ees, viinamarjadega ehitud vankris, istus Dionysos, käes viinamarjaväätidega ehitud kepp türsos
Varastab tusaste mõisa alamate pea paljastamine ja selja küürutamine armulise härra ees. Aga kui Ed. Wilde ja E. Petersoni kujutatud maakehvikute ummikus esialal on majanduslik paratamatus ja ühiskondlik ülekohus, siis ei lange ,,Kahes paaris ja ühesainsas" rõhk mitte sotsiaalsete vastolude esiletõstmisele. Pilk on siin pöördud enne kõike kantnikumaja vabaduseta olevuste ürgloomusele, nende perekondlikule sigivusele ja kodusele kimplemisele, nende vastastikuse naabruse leppimatuse ja leppimise vahejuhtudele, nende hämarate sisesundide vastutamatusele. Selle jälgimise kõrval on jäänud hõredaks nii ühiskondliku olustiku kui ligioleva välise looduse kirjeldus. Nende oriinimeste sümpaatiate ja antipaatiate esilekriipsutamises on erilist tähelepanu äratanud riidlevad naised. Tõepoolest, haugutav Kaasi Tiina sünnitusvaludes vaevleva Laia Viiu akna taga see on põrutavamaid ja meeldesööbivamaid tigeduspilte. Aga ,,Kahes paaris ja
modernsus projektiks, mis tähendab seda, et arendatakse objektiveeritavaid teadusi, moraali ja õigluse universalistlikke põhialuseid ning autonoomset kunsti. Condorcet´tüüpi valgustajad lootsid liialt, et kunstid ja teadused võiksid edendada ka maailma ja enesemõistmist, moraali arengut, ühiskondlike institutsioonide õiglust, isegi inimese õnne. Baudelaire juures on märgata kunsti kui õnne tooja utoopia nurjumise leppimise pöördunud sotsiaalse maailma leppimatuse kriitiliseks tagasipeegelduseks. See teadvustub üha valusamalt, kuidas kunst elust üha kaugeneb ning täiusliku autonoomia puutumatusesse 76 tõmbub. Kõik katsed tasandada lõhet kunsti ja elu, fiktsiooni ja prajktika, näilisuse ja tõelisuse vahel, kõrvaldada erinevusi artefakti ja tarbeeseme vahel, produtseeritu ja eestleituvahel, kujundamise ja spontaanse liigutuse vahel
annaabi.ee 
