lahendamine. Raske majanduslik olukord sundis Venemaad arvestama Ameerika Ühendriikide ja teiste lääneriikide nõudmistega ning olema nendega koostöövalmis. Kuid järk-järgult Venemaa välispoliitika aktiviseerus taas. Paljudes rahvusvahelistes küsimustes vastandus Moskva jäigalt lääneriikidele. Venemaa astus välja NATO laienemise vastu ning avaldas järjest vastupanu suhete parandamise vastu Balti riikidega. Ometi pole need vastuolud teiste riikidega kasvanud aga lepitamatuks vaenuks. Lääneriigid on Venemaad ikka toetanud turumajandusele üleminekul, IMF on eraldanud aga mitmel korral suuremaid laene Venemaa majanduselu elavdamiseks. VIIMASTE AASTATE ARENG B. JELTSINI VALITSUSAJAL. Venemaa majanduslik ja sisepoliitiline areng oli endiselt ebastabiilne. Majandusraskused aina süvenesid ning elatustase langes veelgi. Kuigi Jeltsin oli autokraatlike kalduvustega riigipea, tekkis
läänekiriku vahel oli ka vahekord ilmaliku võimuga . Cluni liikumine oli suunatud ilmalikule võimule allumise vastu. Seega ei sobinud läänekirikule allumine Konstantinoopoli patriarhile (keisrile), vaid tugevnes püüd allutada endale kreekakatoliku kirik. 1054.a. pani paavsti legaat Konstantinoopolis patriarhi kirikuvande alla, see omakorda paavsti legaadi. Sellest kirikuvande väljakuulutamisest sai kirikutevahelise lõhe sümbol, kuigi siis ei peetud suhete katkestamist veel lepitamatuks. Lõpliku lahkulöömise põhjustasid alles ristisõjad. Lääne kirik (Rooma- katoliku) Ida kirik (kreeka-katoliku)(ortodoksne) Püha vaim lähtub isast ja pojast püha vaim ainult isast Ristimärk 5 sõrmega 3 sõrmega Teenistus ladina keeles kohalikes keeltes
Ebatäpne on seostada K.Marxiga. Kommunism tekkis alles 19saj lõpul sotsialismi eri voolude revisionismi (Bernstein), tsentrismi (Karl Kautsky) ja bolsevismi (Lenin) vahelises võitluses. Rajajaks peetakse Leninit, kuigi juba Marx ja Engels nimetasid kapitalistlikule ühiskonnale järgnevat sotsiaalse arengu etappi kommunistlikuks ühiskonnaks. On sotsialismiideoloogiast tunduvalt dogmaatilisem. Kodanluse ja töölisklassi vastuolu peetakse lepitamatuks (antagonistlik). Arvatakse et kokkulepped ja reformid ei vii kuskile. Ainuvõimalikuks lahenduseks peeti revolutsiooni. Parteid peetakse klasside (eriti töölisklassi puhul) poliitiliseks avangardiks. Kompartei ülesandeks on läbi viia revolutsioon. Kommunismi peeti ühiskonna kõrgeimaks arenguastmeks ning sinna jõuab inimkond läbi klassivõitluse, sotsialistliku revolutsiooni ja proletariaadi diktatuuri. Kommunismi esimene faas
a sügis – 4. septembril võeti vastu ühiskäsk, mis oli alguseks ka uuele perioodile. Üritati luua murrangut metsavendade vastases võitluses. Murrangut nõukogude võim mahasurumisel ei saavutanud. Aasta lõpus oli olukord endine, lõpuks sai ka võim aru, et selline vastupanu jääb püsima ja kiirelt maha suruda ei ole võimalik. Ka metsavennad said aru, et Läänest abi ei tule ja peab omal käel hakkama saama. Mõlemad pooled oli muutunud lepitamatuks. 1946. märts-1949. – leiab aset metsavendade organiseerumine ja omavahelise sidepidamise parem korraldamine. Relvastatud Võitluse Liit. Peamiseks organisaatoriks Endel Redlich (Must Kinnas). Kohaneti võitlusoludega metsas. Suudeti vastupanu jätkata. Relvastatud vastupanu kõrgaeg. Võimud püüdsid samuti organiseeritumalt võidelda, kuid murrangut ei toimunud ikka.
k communis - `ühine' kommunism). Marx ei eitanud kapitalismi vajalikkust, sest kapitalismi tingimustes oli tema arvates võimalik toota piisavalt, et seda hiljem ümber jagada. Kommunismi mõiste pärinebki Marxilt ja Engelsilt, kuigi ideoloogia rajajaks peetakse Leninit. Vasakäärmuslus Kommunism peab töötavaid klasse kõigi ühiskondlike hüvede loojaks ja neid peab kaitsma vastav poliitiline partei. Kodanluse ja töölisklassi vastuolusid peetakse lepitamatuks. Ideoloogia nõuab majanduse riigistamist ning rikkuse võrdset jaotamist inimeste vahel. Kommunism pole demokraatlik ideoloogia ja on ajaloos põhjustanud hulgaliselt massimõrvu. Kommunism on utoopiline ideoloogia, kuna ühisomandit ei saa praktikas ellu viia. Poliitilisel teljel on kommunism kõige vasakpoolsem ideoloogia. 19. sajandi lõpus seati esikohale praktilised sotsiaalsed reformid, vajalikuks hakati pidama parlamentarismi ja demokraatlikke valimisi
annaabi.ee 
