kultuuriloos 3", mis oli avatud 30.08-12.09 2011. Näitus on jätkuks varem eksponeeritud 23 pastelltehnikas portreele, mis on maalitud kultuurilooliste isikute fotode järgi. Seekordne väljapanek koosnes 11. tööst, kujutatud oli eksiilis elanud Välis-Eesti kirjanikke jt kultuuritegelasi. Kujutatud oli kirjanikke Raimond Kolki, Valev Uibopuud, Karl Ristikivi, Bernard Kangrot, August Mälki, Pedro Krustenit, Karl-Ast Rumorit, luuletajaid Kalju Lepikut, Marie Underit, Henrik Visnapuud ja rohuteadlast-arhivaari Hugo Salasood. Näitus jätab ühtlase mulje, portreed on kõik samasugustes kuldsetes puitraamides, ovaalsete ümbristega, pigem tuhmide värvide ja neutraalse taustaga, portreteeritud on vanemas eas ja pildidki jätavad seetõttu vanaaegse ja klassikalise mulje. Rõhk on inimeste näoilmete realistlikul kujutamisel. Mulle meeldiski näituse puhul enim
Ta on üks armastatuim ja lummavaim luuletaja Eesti ajaloos. Luulekogu koostaja Kristi Metste on luuletused seadnud ajalisse järjestusse, Alveri elukäigu, eneseotsingute, rõõmude, murede ja kriiside järgi. Silmas on peetud ka aastaaegade järgnevust - kevad, suvi, sügis, talv - ja meeleolude vaheldumist vastavalt sellel. Luuletused on jaotatud viide ossa: lahkumine kodust, eneseotsingud; aeg Heiti Talvikuga; aeg pärast Heiti Talvikut ja koos Mart Lepikuga; aeg pärast Mart Lepikut; üksindus, lõppvaatus. Teose allikaks on poetessi viimane eluajal ilmunud luulekogu “Üle aegade Assamalla”, kujunev pilt põhineb portreel, mille luuletaja ise on soovinud endast maailmale jätta. Teos püüab kujutada Betti Alveri teekonda ajas, jutustada tema lugu, toetudes sellel, et igasugune looming on autobiograafiline, eluloo avaldus, jälg autori reaktsioonist millelegi. 2. Luulekogu on heleroosat värvi, kaanel on Betti Alver kirjutatud kuldsete tähtedega
kui tal on olemas uhke tahvelarvuti. Väga paljude noorte elust lõikas tollel ajal suure tüki rõõmu ja noorust ära sõda, mis andsid nendele noortele kibeda kooli, karmid mälestused, mille eest tuli maksta kallilt. Neid ridu raamatust lugedes tunnen, et iga inimene peaks olema tänapäeval tänulik, et ei ole sündinud sellisel karmil ajal. Smuul kirjutab, et ta peab Eesti noorema põlve emigrantlikest luuletajaist kõige andekamaks ja omapärasemaks Nõukogude-vaenulikku Kalju Lepikut, kellel oli välja kujunenud oma käekiri, oma nägu ja vihkamine. Siinkohal tooksin välja fakti, et kui “Jäine raamat” oleks ilmunu paar aastat varem, poleks seda suure tõenäosusega lubatud välja anda justnimelt nõukogude vaenulikkuse pärast. Tollal ei tasunud väga rääkida sellest, kui on kohtutud kellegagi, kes on emigreerunud. Smuul tahtis liituda inimestega, kes olid sotsialistlikule realismile vaenulikud. Peale päevast vastuvõttu Adelaide’I
õpinguid jätkata. Sel ajal oli eksamite tegemine ka väga erinev tänapäevast, näiteks maailmakirjanduse eksamit Gustav Suitsule vastas Kangro neljas voorus, kokku 17 tundi. Gustav Suitsu väljapakutud proseminaritööst koostada eesti soneti bibliograafia kasvas välja väitekiri "Eesti soneti ajalugu", millega Kangro 1938. aastal ülikooli mag. phil. kraadiga lõpetas. Vahepeal oli ta saanud ka eesti keele asendusõpetaja koha kommertskoolis (õpetas seal muide Kalju Lepikut) ning teinud kaastööd "Loomingule" ja "Eesti Kirjandusele", arvustades H. Talviku. A. Jakobsoni, K.A. Hindrey jt teoseid. Kriitikuna jättis ta endast nii hea mulje, et temalt söandati tellida ka 1937. a novelli ja jutustuse aastaülevaade, järgmisena koostas ta juba autorivalimikke (L. Koidula, E. Enno jt) ja kirjutas järelsõnu. Kangro olulist kordaminekut kirjandusloolasena tähistab Ernst Enno "Valitud värsside" järelsõnas
"Mängumees" 1948. Võib öelda küll, et esimene periood on mingis mõttes traditsiooniline, aga selles on mingis mõttes värskust, mis sunnib seda märkama. Traditsiooniline vähemalt kolmes mõttes: 1) ta põhi on tugevalt uusromantiline, tal on hästi palju Eesti luulet lugend 2) Lepik toetub algusest peale uuema rahvalulu võtetele ja kasutab neid traditsioone ära 3) Lepik on algusest peale ka isamaaline autor Algusest peale kui hakata võrdlema Lepikut ja Kangrot, siis peamine esimene eraldusjoon algusest peale on nende vahel see, et Lepik on terav ja kandiline ja kontrastne. Kangro on udu, sumu, hämu. Siin hakkavad erilist rolli mängima uuema rahvalaulu kogud, madalate teemadega mängiv lorilaul tuleb kirjandusse ja seda hakatakse kirjanduslikus sfääris tõlgendama. *K. Lepik "Sibide kõrtsis" "Kerjused treppidel" - üleminekukogu, hakkab leidma uut luulekeelt ja see manifesteerub 1950ndate aastate jooksul.
annaabi.ee 
