aastal ,,Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I". 1970ndail koostati uus projekt, kaheosaline ,,Eesti keele grammatika" 1993, 1995 (M. Erelt jt). Praegu uurivad sõnaliike Silvi Vare, Heete Sahkai ja Maria- Maren Sepper. Eesti keele sõnavara päritolu uurimisega ja etümoloogiasõnastiku koostamisega tegelevad Lembit Vaba ja Iris Metsmägi. Arvutilingivistika valdkonnas on tegevad Mart Remmel, morfoloogias Ülle Viks, leksikograafias Margit Langemets ja kõnetehnoloogias Meelis Mihkla. Tallinna Ülikool. Sotsiolingvistika, keelepoliitika ja koodivahetusega tegelevad Mart Rannut, Ülle Rannut, Anna Verschik, Anastassia Zabrodskaja. Eesti keele õpetamise teoreetilisi aluseid uurivad Martin Ehala, Viivi Maansoo, Krista Kerge. Eesti keele omandamist teise keelena uurib Ülle Rannut ja eesti vahekeele korpuse koostamisega tegeleb Pille Eslon. Murrete ja keelevähemuste uurimisega tegeleb Jüri Viikberg
• Seem on seega universaalne, üldistav ja ühetähenduslik tähenduskomponent.
• Nt. naisteadlane:
osa teemasid, nt oleks tarvis koostada koonduurimus eesti sõnavarast. Eesti keele leksikaalne andmebaas vajab pidevat keeletehnoloogilist ja arvutileksikoloogilist hooldamist ja arendamist. Leksikoloogia ehk sõnavarauurimine Eestis sai alguse 19.saj alguses ajakirjaga „Beiträge“, aga siis oli veel kaks eesti keelt (põhja ja lõuna). 3. Mis on ja millega tegeleb leksikograafia? Leksikoloogiat peetakse teoreetiliseks, leksikograafiat rakenduslikuks tegevuseks, kuigi leksikograafias eristatakse samuti teoreetilist (märksõnade valik, sõnaraamatu makro- ja mikrostruktuur, eessõnad ja lisad) ja praktilist poolt (sõnaartikli koostamine ja esitus). Leksikograafia on sõnaraamatute tegemise õpetus. Sama sõna märgib ka praktilist poolt – sõnaraamatute tegemist ennast. 4. Mis on ja millega tegeleb etümoloogia? Etümoloogia on keeleteaduse osa, mis käsitleb sõnade päritolu. Eelkõige on etümoloogiateaduse uurimisobjektiks tüvede päritolu
· kasutatakse andmekogumiseks struktureeritud kusimustikku · analuusimiseks statistilisi meetodeid LIIGITAMINE JA INDEKSEERIMINE 1. Tesauruse mõiste, selle ülesehitus. Semantilised seosed tesauruses (ekvivalentsusseos, hierarhiaseos, assotsiatsiooniseos) ja nende vormistamise sümbolid. Tesaurus on: · leksikograafias: sõnaraamat, milles sõnad on korrastatud sisuliselt, mitte tähestikuliselt. · infoteaduses: märksõnastik info töötlemise ja otsingu jaoks, mis sisaldab loomulikust keelest valitud sõnu ja sõnaühendeid ning nendevahelisi semantilisi seoseid. Ülesehitus (Eesti üldise märksõnastiku näitel). EÜM on standardne märksõnastik, koostatud ISO standardi järgi. Tesauruse struktuuri moodustavad terminid ja nendevahelised seosed. Terminid väljendavad märksõnastiku
määratlus tõenäoliselt sobib. Iga järgmise tüübi (linna-, matka-, triki- vms) lisamisel aga tuleks peale uue kirje lisamise ka maanteejalgratta määratlust kitsamaks ümber kirjutada. See on tarbetu lisatöö, mis pealegi läheb koostajal üsna kindlasti meelest ära. 90 Terminoloogia Sõnade või mõistete määratlemine Üks tunnustatud erinevusi leksikograafia ja terminoloogia vahel on tegevuse objekt. Leksikograafias tegeldakse sõnade ja nende tähendustega, vastates küsimusele „mida see tähendab?” või „kuidas seda kasutatakse?” ja uurides selleks tähendussuhteid ehk semantilisi suhteid sõnade vahel. Terminoloogias tegeldakse mõistete ja nende nimetustega, vastates küsimusele „mis see on?” ja uurides selleks mõistesuhteid mõistete vahel. Siit justkui järelduks ka erinevus määratlemise objektis, mida metadiskursuses ongi märgata. Tavakujutluses, millele ka leksiko-
annaabi.ee 
