Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud tainast ja selle käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud tainast leiva küpsetamine mõjutas teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe- ja toaahjuna. Aganaleib Päästja ikaldusaastatel Minevikus kahandasid eestlaste leivavilja saaki tihti ikaldused ja leivaviljast tuli puudus kätte. Sagedased ikaldusaastad eriti just 17.19. sajandil tõid kaasa väiksemaid ja suuremaid näljahädasid. Eriti rasked olid ajad, kui ikaldused kestsid kaks või kolm aastat järjest. Leivapuudust suurendas lisaks ikaldustele ka feodaal-pärisorjusliku süsteemi kriisi süvenemine 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kui toimus teravilja saagikuse langus. Eriti vilets oli saak talumaadel, ulatudes ebasoodsatel aastatel vaevalt 22,5 seemneni (Lõoke, 1959)
Seda küpsetati rehetoa ahjus korraga mitmeks nädalaks. Vanema traditsiooni jätkuna küpsetati küdeva ahju suul leivatainast paistekakke. Nii nagu teistel põldu harivatel rahvastel, on ka eestlastel sõna ,,leib" omandanud toidu ja elatise üldise tähenduse. 4 2. Aganaleib Minevikus kahandasid eestlaste leivavilja saaki tihti ikaldused ja leivaviljast tuli puudus kätte. Sagedased ikaldusaastad eriti just 17.19. sajandil tõid kaasa väiksemaid ja suuremaid näljahädasid. Eriti rasked olid ajad, kui ikaldused kestsid kaks või kolm aastat järjest. Leivapuudust suurendas lisaks ikaldustele ka feodaal-pärisorjusliku süsteemi kriisi süvenemine 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kui toimus teravilja saagikuse langus. Eriti vilets oli saak talumaadel, ulatudes ebasoodsatel aastatel vaevalt 22,5 seemneni (Lõoke, 1959)
tähis. Seetõttu küpsetati jakobipäeval uudseleiba või vähemalt odrakaraskit. Kui talus küpsetati esimest korda uudseleiba, anti igaühele, kes juhtus majja tulema, tükk leiba. Uudseleiva päev oli pere pidupäev. Lauritsapäevaks oli uudseleib juba kõigil laual ja selle kohta oli vanarahval ka vastav ütlemine: ,,Laurits toob laia leiva". AGANALEIB Minevikus kahandasid eestlaste leivavilja saaki tihti ikaldused ja leivaviljast tuli puudus kätte. Sagedased ikaldusaastad eriti just 17.19. sajandil tõid kaasa väiksemaid ja suuremaid näljahädasid. Eriti rasked olid ajad, kui ikaldused kestsid kaks või kolm aastat järjest. Leivapuudust suurendas lisaks ikaldustele ka feodaal- pärisorjusliku süsteemi kriisi süvenemine 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, kui toimus teravilja saagikuse langus. Talurahva elatustase oli väga madal ning igapäevane toit vilets. Rahvamälestistes on säilinud andmed, et 1800
muuseumides, laste joonistuste ja luuletuste võistlused ning muud üritused koolides, rahvamajades, vallavalitsustes, perearstikeskustes jm. Leivanädal lõpetatakse igal aastal traditsioonilise lõikus-tänupühadega Eesti kirikutes. Käesoleva töövihiku mõte on selles, et teha veidigi lihtsamaks leivanädala ürituste, tegevuste ja õppekäikude planeerimist ja läbiviimist. Töövihikus antakse põgus ülevaade leivaviljast ja rukkileivast, mis on meie elu alus. Samuti leiate siit vanasõnu, kõnekäände, uskumusi ja kombeid, rahvapäraseid väljendeid, rahvamänge ja -laule, mõistatusi, ristsõnu, leivatoitude retsepte jne. Töölehti võib soovi korral paljundada, muuta tööjuhendit vms. Kogu materjal on soovituslikku laadi! Kindlasti tutvuge töövihiku lõpus oleva kirjanduse loeteluga, kust võite leida täiendavat materjali rukkileiva tervislikkuse kohta ja rukkileiva kohast eestlaste kultuuris.
armee poolt puruks. Philippos püüdis tungida Kesk-Kreekasse, kuid Ateena ja Sparta väeosad tõketasid tema tee Termopüülide maakitsusel ning Makedoonia kuningas pidas sedapuhku targemaks edasitungist loobuda. Kesk-Kreeka ründamise asemel tungis Philippos Traakiasse (tänapäeva Bulgaariasse), laiendas oma valdused Doonauni ja ähvardas sel moel ateenlastele üliolulisi Musta mere väinu (suur osa Ateena leivaviljast toodi Musta mere maadest). Sel puhul pidas Demosthenes esimese oma kolmest kuulsast otse Philippose vastu suunatud kihutuskõnest filippikast. Seejärel ründas Philippos tugevat Olynthose linna Egeuse põhjarannikul Chalkidike poolsaarel. Demosthenese kihutuskõnedest hoolimata jäi Ateena abi Olynthosele hiljaks, linn langes ja hävitati, elanikud aga orjastati (348. a.). Ateenlaste rahalised raskused sundisid neid lepitust otsima, millega Philippos, kes
annaabi.ee 
