Ühist ja erinevat Põhjamaade arengus 18. sajandil Põhjamaad hakkasid 18. sajandil läbima suuri muutuseid, mis avaldusid väga mitmes eluvaldkonnas. Siit ka küsimus: "Mida ühist ja erinevat on Põhjamaade arengus 18. sajandil?" Üks tähtis valdkond Põhjamaade arengus oli kindlasti uute toiduainete kasutuselevõtt. Odra asemel sai rukkis peamiseks leivaviljaks ja tunduvalt laienes kaerakasvatus. Võeti kasutusele ka kartul kui toiduaine. Algselt kasvatati seda ainult ühes Lääne-Rootsi mõisas. Kartulit kasvatama ei innustanud ka riigiametnike selgitustöö taime kasulikkusest. Otsustavaks sai alles 1771/72. aasta ikaldus ja nälg, mille ajal selgus kartuli tähtsus leivavilja asendajana. Riik püüdis edendada ka lambakasvatust, et kindlustada tekstiilitööstust kodumaise toorainega. Rootsis arenes kaugkaubandus üle ookeanide.
Alandavad mulla tempi, raskenadavad mullaharimistöid, vähendavad saaki, saagi väärtust, raskendavad koristustöid, Loovad soodasad tingimused kahjurite ja haiguste levikuks. Umbrohud: 1. Parasiidid 2. Mitteparasiidid Tõrje: Kaudne tõrje: profülaktika, survetõrje Otsene tõrje: mehhaaniline, keemiline Teraviljad Majanduslik tähtsus 1. Toiduks (jahu, tang, helbed) Kõige rohkem nisu ja riisi. Meil põhiliseks leivaviljaks rukis. Ladina- Ameerikas mais, sorgo 2. Söödaks , teravilja kogu maapealne osa sobib, tähtsaim kontsentreeritud ehk jõusööda osa on tera. 3. Tehniliseks otstarbeks (tärklis, piiritus, õlu, konservid, teraviljapõhk, pakkematerjal, pastakad, küttematerjal Eestis levinuim oder, maailmas nisu, riis, mais, oder (külvipinna poolest) Suviteraviljad - 1-aastased kõrrelised kultuurtaimed, mille küpseid teri kasutatakse. Eestis oder, nisu, kaer
Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvekivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat. Hiljemalt esiaja lõpust saati valmistati jahu oma tarbeks kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga. Hiljemalt 13. saj hakati meil ehitama vesiveskeid. 14. saj jõudsid meie maile tuuleveskid. Käsikivijahvatust kasutati enamikes taludes kuni 19. saj lõpuni. Käidi ka veskites vilja jahvatamas, kuna sealt saadi paremat jahu. 3. Meie vanim leivavili Baltimaades vanimaks leivaviljaks on oder. Terad peenendati jahvekivide (lohuga kivide) abil. Jahu segati mitmete taimede puruga, lisati vett või piima. Saadud taignast küpsetati paistekakkusid. 4. Hapendatud rukkileiva tulek Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Mandrigermaanlastele jäi selline leib esialgu võõraks, kuid hiljem hakkas talurahva hulgas levima. Eestis asendas hapendatud rukkileib odraleiva II
tarbeks. Kord oli ühel orjal jäänud tööletõttamisega leib küpsetamata, kuid taigen sai kokku segatud. Päev otsa palavas seisnud taigen hapnes, kuid kuna iga suutäis toitu oli ääretult oluline, otsustas ori taignast siiski leiva küpsetada. Valminud leib oli aga taevalik kingitus kohev ja maitsev leib kuulutati kohe jumalate kingituseks töökale mehele. Kaugemas minevikus enne rukist oli Baltimaades vanimaks leivaviljaks oder, mille jahust küpsetati alguses paistekakkusid, hiljem juba odrakaraskit ehk odraleiba. Odrajahust tehtud paistekakud olid soojalt süües maitsvad, külmalt muutusid nad kõvaks ja rabedaks ning hapendamisel mõrkjaks (Moora, 1991). Eestis tuli rukkileib odraleiva asemele suhteliselt hilja, tõenäoliselt teise aastatuhande alguses, kui rukkikasvatamine hakkas enam edenema. Selles alates sai eestlaste leivaks must leib rukkileib. Rukis osutus meie loodusoludes ilmastiku suhtes kõige
Kõige tugevamat mõju annavad lämmastik ja orgaanilised väetised. Väetise liigile tähtsusele mõjub rohukamara suurus , nt liblikõieliste ülekaaluga. Teraviljad. Teraviljad majanduslik tähtsus. Teravilja kasvatatakse rohkem kui poolel maailma külvipinnast. Kuid järjrest rohkem ka toiduks. Järjest enam teravilja läheb loomasöödaks ja tehniliseks otstarveks. Valmistatakse jahu, tangu, helbeid. Kõige rohkem kasutatakse maailmas toiduks nisu ja riisi. Meil on leivaviljaks rukkis. Mais ja sorgo on tähtsad Aafrikas ja Ladina ameerikas. Teravili on inimestele toiduna hea seetõttu, et valgu ja tärklise suhe on inimorganismile füsioloogiliselt hästi vastuvõetav. Loomasöödana kasutatakse kogu maapealtset teravilja osa. Tähtsaim on siiski tera, sest see on konsentreeritud sööda põhiosa. Tööstuse toorainena teravili sobib tärklise, piirituse, õlle ja mitmesuguste konservide tootmiseks. Nisu ja maisi õlidest saadakse toiduõli,
annaabi.ee 
