Pulmalaual, veimevakas, varrudel ning mitmetel pyhadel on leib olnud aukohal ja hoidnud koduõnne. Leiva jätk, elu jätk Meie esivanemad võisid enne talude päriseksostmist 19. sajandil puhtast rukkileivast yksnes unistada. Enne seda andsid mõisad maarahvale maad napilt hinges pysimiseks. Sellegi eest tuli tasuda ebainimlikult raske orjatööga. Nälg oli tavaline saatja ning leivast, mis oli sageli ainus toit, sõltus sageli sõna otseses mõttes ellujäämine. Nii segati varem leivataignasse aganaid ning suure nälja ajal sammalt, puukoort, lehti jm. Vanemate inimeste mälestustes olevat aganaleib olnud vahel nii kerge ja pude, et tuul selle ära viinud ning leib võtnud kergesti tuld. Hoolimata ränkrasketest aegadest jäi maarahvas elujaatavaks. Vanasõna ytleb: parem aganane leib, kui tyhi kõht ning: kus on aganaleiba, pole nälga. Rasket tööd tegevale mehele arvestati 19. sajandi keskel ja teises pooles yheks toidukorraks ligikaudu 400 grammi (agana)leiba
järgnevaid taimi: naati, piimaohakat, põldohakat, seakapsast, haput oblikat, kõrvenõgest, maltsasid (peamiselt valget hanemaltsa), jänesekapsaid, heinputke varsi, metsharak putkesid, tõlkjaid, kanakoolet, põldosja kevadvarsi, iminõgest, takjaid, paiselehte, harilikku kikkaputke, siberi karuputke, pilliroo noort vart, võililli, merikapsast, orasheina juurt, köömne varsi ja lehti, paiselehti, verevat kukeharja,kuuse- ja männikasve ja villpea vart. Lisaks on söödud ja pandud leivataignasse täiteks luigelille, kõõluslehe,kollase vesikupu, väikese vesiroosi, hundinuia, sõnajala, tedremarana, võilille ja soovõha lihakaid risoome ja juurikaid, neid eelnevalt kuivatades ja peenestades. Männi- ja kuusepuudelt onkogutud mähka, mida on kuivatatud ningpeenestatud. Veel on taigna hulka pandud ohaka, varsakabja, nõgese, mustasõstra, humala, paju, sammalde ja naadi lehti ja heinapepresid ning samblikestpõdrasamblikku ja islandi käokõrva. Salatitaimedeks sobivad
järgnevaid taimi: naati, piimaohakat, põldohakat, seakapsast, haput oblikat, kõrvenõgest, maltsasid (peamiselt valget hanemaltsa), jänesekapsaid, heinputke varsi, metsharak putkesid, tõlkjaid, kanakoolet, põldosja kevadvarsi, iminõgest, takjaid, paiselehte, harilikku kikkaputke, siberi karuputke, pilliroo noort vart, võililli, merikapsast, orasheina juurt, köömne varsi ja lehti, paiselehti, verevat kukeharja,kuuse- ja männikasve ja villpea vart. Lisaks on söödud ja pandud leivataignasse täiteks luigelille, kõõluslehe,kollase vesikupu, väikese vesiroosi, hundinuia, sõnajala, tedremarana, võilille ja soovõha lihakaid risoome ja juurikaid, neid eelnevalt kuivatades ja peenestades. Männi- ja kuusepuudelt onkogutud mähka, mida on kuivatatud ningpeenestatud. Veel on taigna hulka pandud ohaka, varsakabja, nõgese, mustasõstra, humala, paju, sammalde ja naadi lehti ja heinapepresid ning samblikestpõdrasamblikku ja islandi käokõrva. Salatitaimedeks sobivad
Lepakoor oli asendamatu materjal karjapoistele, millest sai valmistada nii vilepilli, maasikakorvi kui ka tohupasuna, pehmest lepapuidust sai noaga kergesti vesta mänguloomi ja lihtsamaid tarbeesemeid. Nendeks olid eeskätt mitmesugused anumad eriti just piima ja või hoidmiseks, kuna lepapuu ei anna toidule mingit kõrvalmaitset, aga samuti lusikad, kulbid, kapad jne. On teada, et lepapuust valmistati ka mesitarude osi. Toiduvaestel aegadel segati leivataignasse peenestatud lepakäbisid, et leiba ikka rohkem saaks. Rahvasuus on lepa isasurbade küllust seostatud hea leivavilja aastaga, kui lepad kandsid palju käbisid, arvati tulevat nälja-aasta. Halli leppa võiks kasutada julgemalt haljastuses, eriti veekogude kaldaaladel, tiikide kallastel, sellest võib rajada ka regulaarselt pügatava heki. Hea pinnaseparandajana sobib haljastusse eeskätt toitainevaestel muldadel. Kuidas jagatakse puittaimi kasvukoha niiskustingimuste nõudlikkuse järgi
Majoraani saab hästi ka õlis konserveerida. Kasutamine maitsetaimena - Majoraani kasutati vanasti ka veini ja õli maitsestamiseks. Tänapaevalgi on majoraan tähtis maitsetaim, mida kasutatakse eriti vorsti, aga ka kartuli-, vere- ja kalaroogade maitsestamiseks. Samuti sobib ta kapsa ja hernetoitudesse maitselisandiks ning annab peene maitse kabatokile, tomatile ja isegi ahjus küpsetatud õuntele. Lisa majoraani ka pizzasse ja leivataignasse. Majoraanil on tugev maitse. Tark on teda kasutada ettevaatlikult, muidu võib maitsetaim üllatada oma kibedusega. Kasutamine ravimtaimena toimeained soodustavad seedimist ja muudavad rasvased toidud vastuvõetavamaks. Majoraanitee tugevdab närve ja magu, mõjub söögiisu tõstvalt ja krampe leevendavalt. Vanad egiptlased desinfitseerisid majoraaniga isegi haavu. Muud kasutusalad kasutatakse konservi- ja alkoholitööstuses. Kasutamine haljastuses Majoraani võib
Lepakoor oli asendamatu materjal karjapoistele, millest sai valmistada nii vilepilli, maasikakorvi kui ka tohupasuna, pehmest lepapuidust sai noaga kergesti vesta mänguloomi ja lihtsamaid tarbeesemeid. Nendeks olid eeskätt mitmesugused anumad eriti just piima ja või hoidmiseks, kuna lepapuu ei anna toidule mingit kõrvalmaitset, aga samuti lusikad, kulbid, kapad jne. On teada, et lepapuust valmistati ka mesitarude osi. Toiduvaestel aegadel segati leivataignasse peenestatud lepakäbisid, et leiba ikka rohkem saaks. Rahvasuus on lepa isasurbade küllust seostatud hea leivavilja aastaga, kui lepad kandsid palju käbisid, arvati tulevat nälja-aasta. Lapsed maiustasid kevaditi lepamähaga koorealuse punaka kihiga, mida näriti kooritud okstelt ja mis parkis närija käed, suu ja keele korralikult punakaks. Halli lepa seemned on talvetoiduks urvalindudele, siisikestele, leevikestele, isasurvad ka laanepüüdele.
annaabi.ee 
