Leib toidulaual Kõik muu toit on leivakõrvane Mõjutas oluliselt ahju arengut Tavaline ümmargune leivapäts 612kg, väiksemad ovaalsed 36kg Rukkile lisati ka teisi vilju, tavaliselt aganaid Nälja ajal lisati sammalt, puukoort, kasve, tammetõrusid, kanarbikku, sõnajalgu ja marju Leivale vajutati maagilisi märke (rist, peremärk, viiskand) Leivaviil asendas pidulauas taldrikut Leiva tähtsus Vanast/kuivanud leivast keedeti leivasuppi ,,Lapsed tasa tulega, soojad leivad laudil" ,,Kes pudruga leiba sööb satub vangi" Leib oli söögilaual peremehe ees ning küsimise peale lõikas ja ulatas leivatükke peremees ,,Austa leiba, leib on vanem kui meie" Leiba ei tohtinud pilduda, ega sellele peale astuda Kui leivatükk libises maha tuli sellele suud anda Maha visatud leivatükk nutab 7 aastat Leiva tähtsus Pätsi ei pandud lauale lõigatud ots ukse poole Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti
ees või tema paremal käel ning sööjate küsimise peale lõikas ja ulatas peremees leivatükke. Mõnel pool pole peremees enne leiba lõiganud, kui kausitäis suppi oli pere peale ära söödud. Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks jõuetu, tegi seda sulane Leivaga püüti olla igati kokkuhoidlik ja see väljendub kas või selles, et söögilaualt korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed. Ära ei visatud ka vana ega kuivanud leiba, sellest keedeti leivasuppi. Leivaviil asendas pidulauas sageli taldrikut, kuhu sülti, liha ja teisi toite söömise ajaks peale tõsteti. Tänapäevaga võrreldes söödi sadakond aastat tagasi leiba siiski palju rohkem ja eesti talupoeg sai leivast üle poole päevasest energiavajadusest, samuti põhilise osa elutähtsatest toitainetest. Leib oli ikka veel peamine toit, aga muu toit leivakõrvane. Söömaaja alguses soovib eestlane sööjale ,,Jätku leiba!", millele vastatakse ,,Jätku tarvis
Üks perenaine polevat isegi oma pere lastele andnud kõhutäit leiba süüa, mistõttu olevat need salaja sahvrist käinud leiba varastamas. Ka mujalt on teada samalaadseid andmeid. Viru-Jaagupi kihelkonnas on lastel soovitatud süüa kaks suutäit suppi ja üks suutäis leiba (Lõoke, 1959). Leivaga püüti olla igati kokkuhoidlik ja see väljendub kas või selles, et söögilaualt korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed. Ära ei visatud ka vana ega kuivanud leiba, sellest keedeti leivasuppi. Leivaviil asendas pidulauas sageli taldrikut, kuhu sülti, liha ja teisi toite söömise ajaks peale tõsteti. 19. sajandi teisel poolel arvestati sulasele leiba keskmiselt kolm naela (1,2 kg) päevas, mis teeb nädala kohta 21 naela ehk 8,4 kg. Saarde kihelkonnas on arvatud, et kolmest naelast leivast päevas pole talus suurele sööjale jätkunud. Aga on andmeid, et sulase kohta on arvestatud ka tunduvalt vähem leiba nädalas, näiteks 12
Võid valmistati ise 2 korda nädalas, tavaliselt kolmapäeviti ja laupäeviti. Söödi ka tihti tanguputru koos lihakõrnetega. Argipäeviti ei olnud aega ega jaksu panna suurt rõhku toiduvalmistamisele, seega eelmise päeva toitu tihti soojendati. Mõnes piirkonnas olid välja kujunenud nädalamenüüd, mille järgi süüa tehti. Hommikul söödi enamasti eelmise õhtu soojendatud toitu, lõunaks aga kartulit, kastet ja kala, mõnikord ka magustoitu, näiteks õunasuppi, mannavahtu või leivasuppi. Õhtuks midagi lahjemat, näiteks suppi, et magu õhtul puhata saaks. Palju kasutati maaperedes soolaräime. Räimest oli võimalik teha räimesousti, kus räimed praeti ära ja lisati juurde hapukoort. Räimest tehti ka räimevormi: keedetud kartuli, või ja muna- piima seguga. Küpsetati ahjus. Talvel küpsetati ahjus sageli kaalikaid, see oli tavaliselt õhtusöögiks. Nagu tänapäevalgi, olid ka tol ajal välja kujunenud lemmikroad. Nendeks olid
tasa tulega, soojad leivad laudil." Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuuurbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. [] Leivaga püüti olla igati kokkuhoidlik ja see väljendub kas või selles, et söögilaualt korjati hoolega kokku kõik leivaraasukesed. Ära ei visatud ka vana ega kuivanud leiba, sellest keedeti leivasuppi. [] 10 Pudru kõrvale leiba ei söödud. Nagu Simunas, nii hoiatati mujalgi, et ,,kes pudruga leiba sööb, satub vangi". Leiba ei võetud ka herne- ja oatoidu juurde. Kapsaste kõrvale mõnes kohas ikka anti leiba. 19. sajandi viimase veerandi alguses kevadkünni algusest kuni välitööde lõpuni anti päevas neli korda süüa. Leiba anti aga ainult kahel söögikorral harilikult linnupetteks ja lõunaajal. []
annaabi.ee 
