Kõik meie puravikud peale pipartatiku on mükoriisaseened, moodustades ektomükoriisasid kõigi meie tähtsamate metsapuudega. Meie metsade levinumaid mükoriisamoodustajaid on harilik kivipuravik, kes on seotud mitme puuliigiga. Kõikide meie kaseliikidega moodustab mükoriisat kasepuravik, peamiselt männiga aga või-, lamba- ja liivtatik. Ainult männiga on seotud männi kivipuravik, pruun sametpuravik, lepaga on seotud lepapuravik ja lehisega kuld- ja lehisetatik ning lehise-õõspuravik. Peale selle, et puravikud vajavad arenguks sümbiontpuuliiki, on paljud neist nõudlikud ka mullastiku suhtes. Näiteks kasvavad vaid lubjarikastel muldadel võrk-kivipuravik, tamme-kivipuravik, mõru kivipuravik, saatana-kivipuravik ja punajalg-sametpuravik, seevastu happelistel muldadel näiteks lehmatatik ja liivtatik. Suurte lihakate ning maitsvate viljakehade tõttu on puravikud hinnatud söögiseened. Osa neist siiski toiduks ei sobi
kasvukohast ning ilmastikutingimustest. 10 2.4. Leviala Punast kärbseseent tunnevad väga paljud rahvad, sest tema veviala on ulatuslik. See hõlmab kõigi põhjapoolkeral asuvate mandrite Aasia, Ameerika ja Euroopa parasvöötmed, seent esineb ka Indias, Aafrikas ja Austraalias. Ta pole väga valiv keskkonna suhtes. Eelistades küll happelist pinnast, on ta nõus elama sümbioosis nii männi, kuuse kui ka lehisega. Eestis kasvab 8 liiki kärbseseeni. Et kärbseseen on tuntud niivõrd laial areaalil on eri rahvaste seas kehtinud väga erinevad seene tarvitamise traditsioonid, sest nii ulatuslikul alal olevad inimkultuurid on eritüübilised ja seepärast pole imekspandav, et kärbseseenesse on neis suhtutud ja suhtutakse ka praegu mitut moodi. Kõikide kärbseseenele pühendunud kultuuride puhul on tunnuslik siiski üks
alumised neist, mis. on lume kaitse all, on eriti lopsakad. Puuliigid, mis moodustavad metsade põhjapiiri, on Euraasias. järgmised: Norras harilik mänd ja tundrakask (Betula tortuosa), Koola poolsaarel jääb neist valitsema viimane. Valgest merest Uraalini ulatub põhjapiirini siberi kuusk (Picea obovata). Petsora jõgikonnas lisandub siberi lehis (Larix sibirica), mis ida pool Uraali muutub ainuvalitsevaks ning Jenissei joonel asendub dauuria lehisega (Larix gmelini). Lehised on kontinentaalsetel aladel igikeltsal kõige vastupidavamad. Alles Kaug-Idas lisandub metsapiiril jällegi kaski (Betula cajanderi). Iseloomulik koosluse vorm on hõrendik, kus puude võrad ei puutu kokku. Kohati esineb metsapiiril vaid üksikuid puid; selline puistundra meenutab harvikut, raiestikku, kus üksikud puud on alles jäetud uuenduse soodustamiseks. (Looduslikke kooslusi ei ole soovitatav nimetada harvikuteks.)
kultuure rajatud pärast II maailmasõda peamiselt Altai piirkonnast varutud seemnega. Siberi lehist on teada suurte eksemplaridena paljudes vanades mõisaparkides, märgime siinkohal Taagepera, Laatre, Sangaste jne. Siberi lehis kui suureks sirguv metsapuu on sobiv suurematesse parkidesse ja haljasaladele. Selle liigi juures väärib märkimist meil samuti sageli kasvatatav vene lehis (Larix russica [Endl.] Sab. ex Trautv.), millist varem käsitleti ühise liigina siberi lehisega. 9. Perekond mänd ja harilik mänd Perekond Mänd (Pínus L.). Pinus vana ladinakeelne perekonnanimi. Männi perekonda kuuluvad igihaljad, ühekojalised, tuultolmlejad suured puud, harva põõsad. Oksad asetsevad männaseliselt, puudel nii pikk- , kui lühivõrsed. Okkad kinnituvad 2(3) kuni 5 kaupa kimpudena lühivõrseile. Lühivõrsed paiknevad pikkvõrsel radiaalselt, seega paiknevad ka okkad radiaalselt ümber võrse. Okkad on pikad (P. palustris'e okkad kuni 40 cm), lamedad
jne. 12. Alpi- ja kääbus-seedermänd Alpi e. euroopa seedermänd (Pinus cémbra L.) Cembra männiliigi itaaliakeelne nimetus. Alpi seedermänd kasvab kuni 25 m kõrguse ja 0,5 m tüvediameetriga sirge puuna. Eluiga võib küündida 400...500 aasani. Areaal: Kasvab Alpides ja Karpaatides mäenõlvadel, eelistades kasvada kõrgemal kui 1000 m merepinnast, koos hariliku kuuse või euroopa lehisega ja ka puhtpuistuna. Võrsed: 1.aastal roostekollased, kaetud tihedalt karvadega, 2.aastal mustjashallid, karvased, tugevad, kuni 5 mm läbimõõdus. Pungad: kitsasmunajad, teravatipulised, vaigused. Okkad: 5-kaupa, 5...12 cm pikad, sirged, jäigad, püsivad puul kuni 6 aastat, pealt tumerohelised, sisekülgedel õhulõheribadega, kolmetahulised, okkaserv saagjas. Käbid: 1...3 kaupa, 6...8 cm pikad, 4...5 cm läbimõõdus, munajad, noorelt violetsed, valminult kaneelpruunid, valmivad 2
pungad tumeviolettpruunid, 2.a. võrsed hallikaspruunid. · Käbid munajasümmargused 1...2,5 cm pikad, alaosas väljaulatuvate tumepruunide kattesoomustega. Seemnesoomused lainjad tipust kumerad, sirged või nõrgalt pügaldunud, valminud käbidel tugevasti laialihoidvad. Larix sibirica - Areaal: Venemaa Euroopa osa kirde- ja idaosa, Uraalid, Lääne- ja Ida-Siber. Kõrgus alla 40 m. Koos euroopa lehisega on siberi lehis meil kõige levinum lehiseliik. Vanemad puistud kasvavad endise Vigala mõisa maadel, Sangaste lossi parkmetsas ja endistes Sangaste mõisa metsades. Puistutena kasvab siberi lehist veel Järvseljal, Antsla ja Õisu metskonnas jm. Siberi lehis õitseb meil aprilli lõpus või mai alguses. Okkad puhkevad euroopa lehisest umbes nädal aega varem. · Okkad pehmed, 20...45 tk. kimbus, 2...3,5 cm pikad, 0,6...1,0 mm laiad, rohelised · Käbid 2..
annaabi.ee 
