või sfääride arendamiseks". Varasemad üritamised on läinud üsna tavapärast rada mööda: eksinuks ei ole keegi ennast tunnistanud ja ühiskondki on tasapisi lasknud esialgsel suurel lärmil ja hasardil lasknud hääbuda ning seega ise osutunud ekslikuks. Miks juhtub küll nii, et meie poolt ära valitud parimad pojad hakkavad võimul olles käituma nõnda, et suur hulk rahvast ja ajakirjanikest saavad nende peale õige tigedaks? Oleks veel, et võimumehed ja lehemehed oleks võõrad, kuskilt ostetud või laenatud. Ei, kõik on täitsa omad eesti mehed nii ühel kui teisel pool. Ühiskonnas reglementeeritakse selle liikmete käitumist mitmeti, kõige ulatuslikuma mõjuga on ilmsesti kehtivad eetilised ja juriidilised normid. Eetika ja õigus on ühtpidi õige sarnased ning isegi raskesti eristatavad, kuid paljuski ka oluliselt erinevad. Ei ole küll lühikese ajaleheartikli võimuses süstemaatiliselt vaagida moraali ja õiguse
Selle stiili kujukateks näideteks on Perrault´ loodud Louvre`i range fassaad ja Versailles`i loss koos aedadega. -4- 2. Naised barokiajastul Ehkki varasemast vabamad, ei osalenud naised siiski veel avalikus elus. See-eest tõi 17.sajand kaasa uue suhtlemisvormina salongi, mis andis naistele võimaluse väljendada oma ideid ja arvamusi. Salonge kirjeldati kohtadena, kus kirjanikud, poliitikud, lehemehed või kes tahes sai võimaluse osa saada värskest klatsist, vahetada mõtteid, teritada mõtteid ja edendada karjääri. Salongipidajatesks olid tavaliselt jõukad ja tuntud daamid. Naiste mõtetele ja arvamustele hakati rohkem tähelepanu pöörama. Filosoofid Rene Descartes ja Poullain de la Barre avaldasid sugupooli käsitlevaid teooriad. Descartes´i arvamuse järgi eksisteerisid keha ja hing eraldi ning de la Barre oli veendunud, et hingel puudub sugu ning mehega
Seejärel saabus vaikus, ajalehed olid kahevahel, nad ei teadnud, mida uskuda. ,,New York Herald" kirjutas ebalevat: ,,Uus liinilaev ,,Titanic" põrkas kokku jäämäega ja palub abi. Laevad tõttavad talle appi." Üksnes ,,New York Times" näitas välja otsustusjulgust. Vaikus pärast esimesi teateid veenis, et laevaga on tõesti lood halvad. Lehe hommikune väljaanne teatas, et ,,Titanic" on uppumas, õhtune aga, et laev on uppunud. Kell 8 hommikul hakkasid lehemehed ründama White Stari büroohoonet. ,,,,Titanic" on uppumatu," kinnitas ajakirjanikele kompanii asepresident Philip Franklin. ,,Isegi, kui ta põrkas kokku jäämäega, püsib ta veel piiramatu aja veepeal. Selles pole mingit kahtlust." Samal ajal telegrafeeris ta põrgulikult kapten Smithile ja nõudis juhtunu kohta teateid. Keskpäevaks hakkas büroohoonesse voorima ,,Titanicu" reisijate omakesi ja sõpru. Neile
"Esimene päev oli keeruline: kõik need kaubad ja riiulid ja ... Aga teised aitasid ja juhendasid ning nüüd läheb iga päevaga järjest paremini," ütleb Triin viipekeele tõlgi vahendusel. Töö edenemist iga päevaga aina paremini näitab seegi, et lühikese ajaga on vastsed töötajad auga ära teeninud nii kauplusejuhataja Sirje Kõlvarti heakskiidu kui ülejäänud kolleegide lugupidamise. Näiteks, ilma et talt seda küsitudki oleks, tõttab Rimi infoleti neiu, kuuldes, et lehemehed on tulnud tema kuulmispuudega kolleegidest lugu tegema, kinnitama: kõik kolm on väga tublid ja toredad. Ja ega neilt midagi vähemat eeldata. Kõlvarti kinnitusel suhtutakse vaegkuuljatesse samuti nagu muudesse töötajatesse ja mingid topeltstandardid või eri palgamäär ei tule kõne allagi. Muidugi, näiteks alkoholiletti, kus inimeste nõustamist rohkem, või kassasse vaegkuuljaid tööle panna ei saa. Kuid mujale küll: ei ole ju vaja kuulata, mis melonil või kommipakil enda
kandmine kõige avaldatu eest, 3 võib keelduda õiget infot avaldamast, kuid ta ei tohi avaldada seda, mis teab olevat vale, faktide tõelevastavuse nõue, austus teise inimese vastu, viitamisnõue algallikaile, ajakirjaniku sõltumatuse nõue, erahuvide teenimise keeld, diskreetsus ja solidaarsus ametivendadega). Postimees tõi 1926. a ära väga mõnusa följetoni, kuidas tuleb arvustada. Seal jagatakse kirjanikud kolmeks: poeedid, kirjamehed ja lehemehed. Lehemehed jagunevad omakorda korralikeks ajakirjanikeks ja neegripoisteks. Tsiteerin: "Ajakirjanikud kirjutavad siis, kui aega on, ja sellest, mida aeg nõuab. Aega neil kunagi pole. Et aga aeg raha on, siis pole neil ka raha. Kõige maise väärtust arvavad nad ridade järele. /---/ Üks hea ajakirjanik peab tundma õigusteadust, arstiteadust, keeleteadust, kaubandusteadust ja teisi teadusalasid, peab olema kodus kunstis ja muusikas, peab olema hea sportlane ja omandama väljapaistvaid kalduvusi
annaabi.ee 
