Helilooja Adolphe Adam Lavastaja Stanislav Feco (Tsehhi) Koreograaf Jean Coralli, Jules Perrot ja Marius Petipa järgi Stanislav Feco Kunstnik Charles Cusick-Smith (Sotimaa) Muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp Osatäitjad: Hayley Blackburn, Nashua Mironova, Mai Kageyama, Saori Nagata, Steven Melendez, Ilja Mironov, Silas Stubbs, Janek Savolainen, Takuya Sumitomo, Rita Dolgihh, Ruslan Stepanov, Marika Aidla, Maarja Paugus, Raminta Rudzionyte, Guy William Burden, Valentine Legat, Kristina Markeviciute, Alens Piskunovs, Anthony Maloney, Colin Thomas Maggs, Anna Shircliff, Julia Litvinenko, Daniil Kolmin, Rebecca Peters, Emily Hughes, Fenella Cook, Rosamund Ford, Laura Quin, Milena Tuominen, Julia Kaskovskaja, Matthew Jordan, Vjatseslav Ladoskin, Vladimirs Latisonoks, Daniel Szybkowski, Elias Girod, Janika Suurmets, Annika Kaasik, Milvi Luik, Viktor Mägi, Inge Õunapuu, Endel Kroon, Luule
Hiljem on Anna öelnud, et tema isa suri, kui ta oli 2-aastane. Kaheksa-aastaselt ei võetud teda Peterburi teatrikooli vastu, kuna ta oli oma ea kohta liiga väike, talle soovitati 10-aastaselt tagasi tulla. Kümneselt pääses ta balletikooli ning aprillis 1891 oli tema esimene tantsuetteaste Marius Petipa "Muinasjutus", rolliks Amor. Tema õpetajad olid oma aja prominentseimad: Christian Johansson, Pavel Gerdt, Nikolai Legat ja baleriin Jekaterina Vazem. Aastal 1899, olles 16-aastane, lõpetas ta kooli ning asus tööle Peterburi Maria teatrisse. Ta arenes siin kiiresti ning oli maestro Petipa lemmik Rudolf Nurejev- Rudolf Gametovitsh Nurejev sündis tema emalegi ootamatult 17. märtsil 1938. aastal Siberist läbisõitva rongi kupees Baikali järve ja Irkutski vahel. Oma nooruse veetis Nurejev Ufaas, kus juba varakult osales rahvatantsurühmades. Kui ta
on määratlemata, ning rida mitmesuguseid erihooneid nagu õlleköök, viljaait, elamisait, kaeraait, ka karjaõu ja tall." /Üprus, lk 5/ Jimmy Norrman kirjutab sama nimistu kohta: "Nimistu aastast 1586 kirjeldab hästivarustatud ja hästihoonestatud mõisa. Siin oli muu hulgas ait (fatbur), kindlustatud elumaja (borgstuga), õlleköök ja tall. Mõisas oli ka suur kivimaja, mis ilmselt oli sel ajal varemetes. (På gården fanns även ett stort stenhus som torde legat i ruiner vid denna tid.)" Nagu näha, ei ole Üprus ära toonud "suurt kivimaja, mis ilmselt oli sel ajal varemetes". Võib oletada, et nimistus on eelkõige loetletud kasutuskõlblikud hooned. Seega võis mõisas sel ajal varemeid veelgi olla. Üpruse "loss, ühtlasi ka kindluseruum" on tõenäoliselt Norrmani "borgstuga", mille tõlkisin kindlustatud elumajaks, sest borg on kindlus või loss ja stuga tähendab väikest maja või suvilat
ha har hade haft omama hinna hinner hann hunnit jõudma hålla håller höll hållit hoidma komma kommer kom kommit tulema kunna kan kunde kunnat oskama le ler log lett naeratama ligga ligger låg legat lebama 41 låta låter lät låtit lubama lägga lägger lade lagt pikali asetama njuta njuter njöt njutit nautima rinna rinner rann runnit voolama se ser såg sett nägema sitta sitter satt suttit istuma sjunga sjunger sjöng sjungit laulma
uttrycksform. Även i tidigare skrifter märks viljan till genreupplösning. I Livsälskare, svartmålare (1974) med underrubriken En fantasi om Goya är gränsen mellan biografi och roman upphävd. I Antipodien (1971) interfolieras en skildring av en båtresa till Australien med olika fiktiva berättelser. I den märkliga Färdas i drömmen och föreställningen (1984) redogör Lundkvist för sina upplevelser av gränslandet mellan liv och död sedan han under två månader legat i koma efter en hjärtattack. Den anknyter till den informella prosalyriska trilogi som Sett i det strömmande vattnet, Skrivet mot kvällen och Sinnebilder (1982) utgör. I slutet av 1960-talet inledde Lundkvist en period där han skrev flera romaner med historiska motiv. Han skildrade världserövrare som Alexander den store (Krigarens dikt, 1975) och Djingis Khan (Himlens vilja, 1970). Han skrev om vikingar (Slavar för Särkland, 1978) och korsfarare (Tvivla, korsfarare!, 1972)
annaabi.ee 
