nõukogu dekreete kui jätkuvat rahulolematust kirikumuusika olukorraga. Samas jätavad muusikateadlased tähelepanuta selle, et nõukogu liikmed olid reformidega seotud juba enne 1562.-1563. aasta istungeid. Augustiinlaste ordu esindaja Girolamo Seripando, kes osales nõukogus selle esimesel perioodil ning oli paavstlikuks legaadiks kolmandal perioodil (1562-63), oli hakanud regionaalseid kirikumuusika reforme läbi viima juba 1540ndatel. Tema järeltulija paavstliku legaadina Giovanni Morone oli teinud sarnaseid reforme 1530ndatel Modenas. Nõukogu koostas komitee, kes pidi 22. sessiooni eelselt uurima jumalateotusi missade ajal. Selle juhiks määrati Ragusa peapiiskop Ludovico Beccadelli, kes oli humanist ja reformipartei tähtsaim liige. Becadelli komitee, mis määrati ametisse 1562. aastal ja mis koosnes mitmete rahvuste esindajatest, kohtus mitmeid kordi ning kogus ettepanekuid reformide osas
Riia peapiiskop (1229 Albert suri) pidas pidas end vallutatud maa kõrgeimaks valitsejaks, Mõõgavendade ordu (Albert lõi Mõõgavendade ordu 1202, et omada püsivat sõjalist jõudu kohapeal) aga ennast (kõige tugevam). Puhkes riid saagi jagamise pärast- ordu nõudis 1/3 vallutatud maadest. Kiriku ustavaks tööriistaks olnud ordu hakkas vastu oma isandale Riia peapiiskopile. Tüli paisus selliseks, et paavst Honorius III saatis 1225.a. legaadina Liivimaale Modena piiskopi Wilhelmi (Modena Wilhelm), kes pidi tüli lahendama ja selgitama alistatud rahvaste olukorda. Paavsti legaat manitses mitte liialt röövima ja otsustas, et Lõuna-Eesti jääb sakslastele, Rävala ja Harju taanlastele, Lääne, Järva- ja Virumaast kui vaidlusaslusest territooriumist moodustati paavstile alluv puhverriik (likvideeriti 1227). Kasutades ära Taani nõrkust vallutas ordu 1227.a taanlastelt Toompea, paavsti uus katse tüli lepitada, lõppes 1233.a
Ofilius Cascellius Tubero omne, quantum pater familias reliquisset, legatum putant: Labeo id probat idque verum est. (Keegi kohustas oma pärijat, et ta annaks tema abikaasale veini, õli, teravilja, äädikat, mett ja soolakala. Trebatius ütles, et (pärija) ei ole üksikutest asjadest kohustatud andma rohkem, kui see, mida pärija tahab naisele anda, kuna nende üksikute asjade juures ei ole kindlaks määratud, kui palju mingit asja tuleks anda. Ofilius, Cascellius ja Tubero arvavad, et legaadina on jäetud kõik see, mis perekonnapea endast (nende asjade hulgast) maha jättis. Labeo kiidab selle otsuse heaks ja see on õige.) Testamendi liikide ja seadusejärgse pärimise kohta loe Ilus, 10 ptk. Peale testamendi on pärandajal võimalik teha ka teistsuguseid varalisi korraldusi, mis puudutavad üksikuid esemeid, teatud rahasummasid jne. Rooma õiguses eristati kahte liiki üksikõigusjärglust: legaate, mille üle andmine oli kohustuslik ja fideikomisse,
mees Pealgius I (556-561). Kuni 568. aastani, kuni langobardid Itaalia vallutavad, jääbki paavstitool keisri paavstitooliks. Selline suhtumine jääb paika kuni 9. sajandini, kus leiti, et kõik, mis Läänes toimub peab heakskiidu saama Idas. Gregorius Suur (elas 540-604). Pontifikaat 590-604. Laseb ehitada Roomas ümber oma vanemate paleest kloostri. Seal, esialgu askeedina, seejärel diakonina. Temast saab paavst Pealgius II nõunik ja asjur. 579-585. a viibib legaadina keisri õukonnas Konstantinoopolis. Kui Pelagius II sureb, siis valitakse Gregorius rahva heakskiidul paavstiks. Teda on ka munkpaavstiks nimetatud. Vahekord Konstantinoopoliga ei ole pilvitu. Pannakse ametisse aklamatsiooniga. Kinnitus viibib, sest Gregorius ei suhtu Konstantinoopoli patriarhi piisava auga. Patriarh kannab tiitlit oikumeeniline patriarh – välismaailmaga suhtlemisel justkui kõneisik. Gregorius pole nõus patriarhi oikumeenilisena tunnustama ja ei kasuta mitte
IV troonilt tagandasid ning Rudolfi tema asemel valisid. Rudolf suri mõned aastad hiljem ootamatult, taas tõusis Heinrich IV võimule, ent enam ei tunnustanud paavst teda Saksa-Rooma keisrina. Heinrich IV kuulutas seepeale paavstile sõja. Gregorius oli sunnitud sõja hirmus Roomast põgenema ning ta veetis elu lõpu hüljatuna Salernos. Humbertus di Silva Candida oli prantsuse benediktiini abt ja hiljem kardinal. 1054. aastal oli just tema see, kes paavsti legaadina arvas katoliku kogudusest välja Konstantinoopoli patriarhi Mikaeli ja põhjustas sellega Suure Kirikulõhe tekke. Benediktlastest sai 11. sajandil alguse uus ordu tsistertslased. Ordu rajati 1098. aastal Prantsusmaal Citeaux's eesotsas Robertiga Molesme'ist. Nad ei olnud rahul senise eluga rahul, rändasid Burgundiasse ja rajasid seal uue kloostri. Prooviti elada nagu benediktiinid algselt, pöörduti tagasi füüsilise, eriti põllutöö juurde. Loobuti
annaabi.ee 
