ilmselt oma rahuliku meloodia pärast. Selle laulu juures meeldis mulle kõige rohkem see, kuidas esitaja näitas välja oma emotsioone. Oli näha, kuidas ta elas oma loosse väga sisse, kandis edasi rahu. Selle armsa kontserdi juures oli suureks plussiks see, et esitaja rääkis enne iga laulu algust pisikese loo. Rääkis miks ta just selle laulu valis või millised on tema enda tunded ja mõtted nende konkreetsete lugudega seoses. Enne, kui ta hakkas laulma laulu ,,Leekiv armastus", rääkis ta miks oli just sellise laulu esitamiseks valinud. Nimelt oli see kunagi karastusjoogi coca- cola reklaamilaul. See jäi talle kuidagi eriliselt meelde ning tekitas temas hea tunde. Kui Andreas laulma hakkas, meenus mulle palju laupäeva õhtuid, mil vanasti perega vaatasime filmi ,,Vanad ja kobedad saavad jalad alla". Just selles filmis oli algusmuusikaks ,,Leekiv armastus". Seega on mul kõik selle laulu sõnad peas ning laulsin seda koos sõbrannadega vaikselt kaasa
paberi üles ja hakkab sealt lugema. ,,Üheksateistkümnenda aastasaja lõpus olid Jaan Tatikas ja Saalomon Vesipruul ilma kahtlemata kõige suuremad vaimukangelased Tallinnas. Kui mitte terve maailma, siis ometigi kumbki ühe inimese silmas. Ja need inimesed olid nad ise." Saalomon Vesipruul oli luulemaailma tõusev täht. Ühel päeval, kui ta oma luuleoskuse avastanud oli, kolis ta suvemajja, istus ta laua taha ja pani sule paberile. Päeva lõpuks oli ta kirjutanud luuletusele pealkirja: ,,Leekiv armastus". Teise päeva lõpuks oli ta jõudnud kirjutada esimesed sõnad: ma armastan. Ta hakkas kõigile seletama, kuidas tema vaim pole veel kohal ja kuidas kõik paremad luuleread on juba ära võetud. Ta ei kahelnud hetkekski oma andes. Ta otsustas vahelduseks kirjutada hoopiski uudisjuttu, kuigi ei pidanud seda oma oskuste vääriliseks. Jaan Tatikas oli juba väiksest peale teadnud, et temast saab keegi kuulus. Tema senimaani
Peagi surid poisi vanemad ja Jaan jäi koerakese Pontuga kahekesi maija, mille kõik kolm kambrikest kubisesid kõiksugustest torudest, vedrudest, ratastest ja kraanidest, aga harva leidus seal söögipoolist. Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Tatika riietumisstiil oli lihtne, kentsakas ja algupärane. Välimuselt oli Jaan väikese kasvuga ja peenike. Mis puutub Vesipruuli, siis tema tahtis olla suur luulepoeet. Kuid kui mehe esimene luuletus ,,Leekiv armastus" kohe üldse valmida ei tahtunud, seletas Vesipruul seda sellega, et tema vaim polevat olnud veel piisavalt küps. Siis otsustas mees kirjutada hoopis uudisjutte, kuid taaskord segas teda asjaolu, et polnud millest kirjutada. Üleüldse leidis ta koguaeg igasugu vabandusi miks mitte kirjutada. Kuni kahekümne viie aastani pidas ta end liiga nooreks; siis hakkas ta vanaduse pärast värisema; puudus rahu; vaesus ja mured; lihtsad elusaatused, kitsas
Ei teda tihti tähelegi panda. Uim uinutab ja tantsijad ei tea, et heligi võib lõuendile kanda. Ta tõelus tungib läbi viivu näiva ja sunnib ennast ulma kannul käima, et kokkukõlla kõrguks kirg ja vaist. Hing kõhklev alles kohmetusest nõtkus. Nüüd vallutab ta sujuvus ja nõtkus ja hammastus vastavastatud maist. 12 Selgimus Su saatust määrav kutsumus ja anne, mis tihti helisevaks lauluks saab, on kõrgusissetõusu leekiv vanne, ta kõik su tunded põrmuks põletab. Vaid armunu võib tunnetada kirge, ja kannatust, kes ise kannatab. Komeedi tee saab olla ainult sirge ja kuum kui unelm lakkamata loov ning pilkasuse kiuste valgelt virge. Ehk küll su lend on alles tiivaproov, sa julgelt tema tundmatusse mine, kord teostub tas su salajasim soov. On tõelisem su tung ja tõukumine kui tema lõpus jäigalt sulguv haud. ja täitsa tühjaks jäänud mängulaud, su tardes mõtte omandab ta väring.
Instruktiiv tootlikumaks! Tehistüved! Maha germanismused! Jaan Oksa proosa temaatilised ja stilistilised eripäradUnustuse rüppe kadumise motiivid. Oks ei otsi väljapääsu, ta ainult vaatleb ja maalib pilte. Sünged on need ja ilged, kuid kunstipärased. Naistevihkaja. Lähtus sõnamaagiast sõnakunstnik. Kuna Oks elas survevõimu ajal, pärinevad tema tegelased ,,vaevademaalt" ja ,,rõhutud ringidest", kus võim omavolitses vaimu üle. Tema looming oli üksainus leekiv veenmine elu puudulikkuses. Kujundid räiged ja toon ajuti tige, kuid mitte inimesi mõnitav. Lootus. Otsija-kuju, kes igatseb südames toetaja häält kuulda. Salaihalev lootus silmitsi lootusetusega. Lihtsad külapildid, argiaskeldused madalmaalise maasiku ja taluelu foonil.Tema detailid ei püsi ranges jadas ja arenduses ega suju sageli omavahel semantiliseltki; tema kujundid pole püüdliku sõnaotsingu vili, nad on pigem alateadvusest välja tulistatud ja tihenevad
«Siin ma olen.» kõmises maa-alune hääl. Talupojad kohkusid; sepp isegi lõi salamahti risti ette. Pool-lagunenud võlvialuse hakatuses leekis korraga tulelont üles, mille punased kured munga kõrget kuju valgustasid. Munk näitas käega, et tema järele pidi tuldama. Tükk aega käidi maa all. Paiguti oli vaja käpuli heita ja üle kivilasude roomata. Viimaks lõppes võlvialune laia ja kõrgesse ruumi, mis inimeste pealuude ja kontidega täis külvatud oli. Õhk oli soe ja sumbunud; leekiv tulelont täitis seda pikkamisi kibeda suitsuga. Munk pistis tulelondi müüripraosse; siis laskis ta kõiki koosolijaid hirmsa vandega vanduda, et nad iialgi kellelegi üht sõna ei lausuks sellest, mis siin pidi räägitama ja tehtama. Kui kõik, mõned julgesti, mõned värisedes, olid vandunud, astus sepp munga ette ja ütles valju, aga siiski pisut kõikuva häälega: «Nüüd ütle selge sõnaga: oled sa mõni vaim või nõid, või oled sa meie kõigi sugune inimene?»
annaabi.ee 
