sünnipäev. Jaanipäev Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See käib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld kutsuti 'leedutuleks'. Tavailiselt valiti jaanitule tegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik. Jaanilaupäeval koju ning kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka toad. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi
sünnipäev. Jaanipäev Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See käib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld kutsuti 'leedutuleks'. Tavailiselt valiti jaanitule tegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik. Jaanilaupäeval koju ning kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka toad. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi
Jaanituld tehakse ka tänapäeval. Vanasti oli nii et jaanitulel käidi perega ja lõbutsesid igas vanuses inimesed, aga tänapäeval tullakse sinna tavaliselt omavanustega. Jaanituli Paljud rahvused koos eestlastega seostasid jaanituld päikesepüha ja kultusega. Jaanitules koguti palju puid ja põletusmaterjali.20. saj keskel tehti Eestis erinevalt tuld. Näiteks Lõuna- Eestis süüdati tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis ning ka elava puu otsa viidud katlas. Seda tuld kutsuti leedutuleks. Lõket tehti kõrgemates kohtades. Vanasti oli kombeks ehitada jaanitule juurde ka kiik. lõkkeplats ehiti kaskede ja paberist tehtud laternatega ning hiljem ka elektriküünaldega. Lõkke juurde toodud kaski nimetati jaanikaskedeks. Kaskedega ehiti ka tubasid. Tulle visati kogutud puud ning ka vanad autokummid millest sai suitsulõkke. Tulle visati igasuguseid puuesemeid 1970. aastatel ka näiteks põletati vanu paate.. Värvilise tule
keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. Heinamaarjapäev on olnud veel 17.-18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada. Vanadest kommetest püsisid 20. sajandini värvitaimede korjamise ja tuletegemise tava. Viimane eeskätt rannikul ja saartel, kus tehti nn leedutuld. Leedutuleks laoti kõrgemale kohale või rannale laasitud, kuid latva jäetud lehtedega puu ümber kadakaoksi ja muud tuletegemise materjali. Vahel kinnitati ka tõrvatünn üles puu latva. Sellisena meenutab leedupuu maipuud ja muid sümboolseid elupuid. Leedutuli tagas peale viljaõnne veel randlastele kalasaagi. Aga heinamaarjatuld on tehtud mujalgi Eestis, peetud ühiselt pidu või tähistatud koosviibimist. Käidi ka saunas, nagu paljudel muudel suvistel pühadel. 19. ja 20
keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. Heinamaarjapäev on olnud veel 17.-18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada. Vanadest kommetest püsisid 20. sajandini värvitaimede korjamise ja tuletegemise tava. Viimane eeskätt rannikul ja saartel, kus tehti nn leedutuld. Leedutuleks laoti kõrgemale kohale või rannale laasitud, kuid latva jäetud lehtedega puu ümber kadakaoksi ja muud tuletegemise materjali. Vahel kinnitati ka tõrvatünn üles puu latva. Sellisena meenutab leedupuu maipuud ja muid sümboolseid elupuid. Leedutuli tagas peale viljaõnne veel randlastele kalasaagi. Aga heinamaarjatuld on tehtud mujalgi Eestis, peetud ühiselt pidu või tähistatud koosviibimist. Käidi ka saunas, nagu paljudel muudel suvistel pühadel. 19. ja 20
naistetööde keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. Heinamaarjapäev on olnud veel 17.- 18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada. Vanadest kommetest püsisid 20. sajandini värvitaimede korjamise ja tuletegemise tava. Viimane eeskätt rannikul ja saartel, kus tehti nn leedutuld. Leedutuleks laoti kõrgemale kohale või rannale laasitud, kuid latva jäetud lehtedega puu ümber kadakaoksi ja muud tuletegemise materjali. Vahel kinnitati ka tõrvatünn üles puu latva. Sellisena meenutab leedupuu maipuud ja muid sümboolseid elupuid. Leedutuli tagas peale viljaõnne veel randlastele kalasaagi. Aga heinamaarjatuld on tehtud mujalgi Eestis, peetud ühiselt pidu või tähistatud koosviibimist. Käidi ka saunas, nagu paljudel muudel suvistel pühadel. 19. ja 20
annaabi.ee 
