Sõidukulude hüvitamisega lubati tegeleda hiljem. Ühiselamus kohtus Mihhail juba sõjakalt meelestatud leedukatega, kes asusid talle selgitama, millesse ta on end mässinud. Mihhailil oleks pidanud tekkima kahtlus kui tööandja lükkas kõik seletused hiljemaks. Samuti oleks pidanud tegema töölepingu enne välismaale minemist. Hiljemalt ta ei saanudki lepingut ja tema kulusid ei kompenseeritud. Tänu tublidele leedukatele sai Mihhail firmast aimu ja see päästis tema naha. Töö tegemiseks oleks vaja spetsiaalset turvavarustust, aga meestele anti ainult redelid ilma turvavarustuseta. Ühe mehega juhtus objektil õnnetus ja siis selgus, et Mihhailgi on illegaalselt ja ilma ravikindlustuseta võõras riigis. See pani Mihhaili mõtlema ja ta otsustas lahkuda. Aga kui Mihhail tööle tuli, oli ta andnud oma passi tööandjale paberite vormistamiseks. Tööandja aga keeldus passi tagastamaks
Tegelikkuseks see liit aga ei saanud. Sisepoliitikas tegutsesid veel kommunistlikud erakonnad, mille vastu tekkis Lapua liikumine. Lapualased marssisid 10 000 inimesega Helsingisse, millega suruti kommunistid poliitikast kõrvale. Siiski riigipöördekatse ei õnnestunud ja see liikumine keelustati. Soome säilitas demokraatliku riigikorra. Poolakad arvasid end mineviku pärast suurriigiks. 1920. aastal andis Poola riigijuht marssal J. Pilsudki leedukatele andestamatu käsu okupeerida ümbruskonnaga Vilnius, et laiendada riigi piiri Lätini. Nõukogude Venemaaga lõpetati sõda järgmisel aastal Riia rahuga. 1922 kaotas küll Pilsudski võimu, kuid nelja aasta pärast tegi riigipöörde ja kehtestas enda diktatuuri oma surmani 1935. aastal. Versailles' rahulepingute alusel sai Poola tagasi nn Poola koridori, mille suudmes olev kaubalinn Danzig jäi vabalinnaks. Pilsudski pidas tasakaalupoliitikat Venemaa ja Saksamaaga.
Soome sai Venemaa Keisririigi osaks järk-järgult, tervikuna 29. märtsil 1809. a. Vene ajal (1809-1917) sai soome keel enam tunnustust, esialgu selleks, et vähendada sidemeid Rootsiga ning hiljem rahvusliku liikumise tulemusel. Baltikumis(Vene aeg 18.saj. Algus 20.saj. algus) seevastu aga tauniti kohalike emakeelte tarvitamist nii sõnas kui ka kirjas. Eriti teravalt Leedus, kus otseselt keelatigi ladina tähestikku kasutav leedukeelne kirjavara. Alles 1904. aastal anti leedukatele luba leedukeelse kirjasõna väljaandmiseks ja kasutamiseks. Nii lätlased kui eestlased said selle loa varem, mistõttu saame meie, eestlased, ning meie lõunanaabrid lätlased suuremat kirjandus- ja kultuurivara nautida kui leedukad. Ehkki minu arvates oleks eesti keelgi võinud leida tunnustust kiiremini nagu seda tegi soome keel. Erinevus Soome ja Baltimaade vahel on ka selles, et Soomes kui Venemaa ühes arenenuimas piirkonnas hakati üldjuhul piiranguid ( nt 15.veebruari 1899
rohkete läänide saamune ja igaaastased maksud maarahvalt. Ordu tähtsamad linnad ja linnused olid Võnnu, Toreida, Riia, Sigulda, Tallinn, Viljandi ja Cesis. 1235. aasta paiku oli Möögavendade ordus 110-180 rüütlit, 30-45 preestrit, ligi 500 teenijavenda ja 700 palgasulast. 1236. aastal võeti ordumeister Wolquini juhtimisel vastu sõjaretk Leetu. Kaasa läksid ka eestlased, liivlased ja lätlased. Nad sattusid peale Saule jõe lähedal varitsevatele leedukatele ja sakslased löödi puruks. 1237. aastal ühines Mõõgavendade ordu Saksa orduga ning muutus viimase Liivimaa haruks (Liivi ordu). 6. Liivlaste muistne vabadusvõitlus sakslaste vastu. Juhid Ako ja Dabrel. Mõõgavendade Orduga oli loodud tugev kesksele juhtimisele allutatud sõjajõud, mis võimaldas asuda liivlaste ja nende naabrite alade vallutamisele. Liivlased kaitsesid südilt oma vabadust, abi saadi mitmel korral Polotskist.
et nende osa riigis tuleb suurendada. Neid 21 artiklit on hakatud nimetama Ordinatio Livoniae I (prima). Seal oli näidatud, et Liivimaa kuulub mõlemale riigile, rõhutati, et Liivimaa asjades tuleb olla võrdsuse printsiibi juures, kõik Liivimaa otsused peavad saama kinnituse nii Leedu kui Poola poolelt, ühisallkirjad, mõlemalt pitserid. Pooled staarosti ametitest peavad olema Leedu ja pooled Poola käes. Liivimaalasi ei mainita. Kõik läänistused antakse poolakatele ja leedukatele. Ette oli nähtud 26 staarostkonda Liivimaal, mitte kõiki ei suudetud moodustada. Etnilisele Eesti alale staarostkonda: Helme, Kirumpää, Laiuse, Põltsamaa, Pärnu, Tarvastu, Vastseliina, Viljandi ning pisut hiljem Tartu. Staarost omakonda jagunes folvarkideks ehk riigimõisateks. Folvark jagunes omakorda vardjaskondadeks. 1/3 staarosti tuludest läks staarostile, 2/3 riigile, üks osa sellest tuli kulutada sõjalisteks kuludeks, ülal pidada kohapeal garnisoni, ja teine osa läks otse
annaabi.ee 
