Orgaanilise aine akumulatsioonihorisontide all on leedemuldadel kas selgesti väljakujunenud leethorisont või esineb nõrku leetumise tunnuseid või nad on tugevasti happelised. Leethorisondi all on neil tavaliselt mitmekihiline raud- (või huumus) illuviaalne sisseuhtehorisont. Leedemullad on veereziimilt põuakartlikud või parasniisked. Gleistumistunnuste vähesel esinemisel profiili alumises osas on tegemist gleistumistunnustega leedemuldadega, rohkel esinemisel gleistunud leedemuldadega. Leedemuldade lähtematerjaliks olevad liivad võivad olla väga mitmesuguse päritolu ja keemilis-mineraalse koostisega ning moodustada erineva pinnamoega alasid või reljeefi üksikelemente. Luidete ja liivikute kvartsliivadele on kujunenud madalaboniteedilised sambliku-nõmmemännikud. Huumuslikud leedemullad on levinud valdavalt mineraalselt rikkamatel lähtematerjalidel. Sekundaarsete leedemuldade produktiivsust tõstab nende
Talved karmid Jahedamad suved võrreldes ümbritsevate aladega – palju päikeseenergiat kulub vee aurustamiseks Veestik Narva jõgi on Eesti veerohkeim (9-12 km³/a) – ainuke Peipsist väljavoolav jõgi 1950. aastatel rajati Narva veehoidla Peipsi järve voolavad: Alajõgi, Rannapungerja, Avijõgi, Mustvee, Kullavere Mustajõe valgalal Puhatu soostik – Eesti suurim (570 km²). Selle eripära: vallilaadsed leedemuldadega männimetsased kriivad Endla nõgu (soostik) – väljavoolujõeks on Põltsamaa jõgi. Lääneosas suured allikad. Muld ja taimkate Kurtna mõhnastiku liivadel leetunud mullad → palu- ja nõmmemännikud Õhuheitmete tõttu on suurenenud rabade toitainete hulk ja liikide arv kasvanud Liigniisketes tingimustes gleistumine ja turvastumine → sinika- ja siirdesoo männikud ning rabad (kesk- ja idaosa)
A 3. Juuli ägeda vihmasaju (131 m) tagajärjel. (Arold 2005: 232) MULD- JA TAIMKATE Jääaegsetes veekogude ja nüüdisjõgede (Mustjõe, Gauja, Võhandu) orgudes kujunenud liivaste setete laialdase leviku tõttu hõlmavad nõo pindalast kõige suurema osa leede- ja leetunud mullad (29%). Nendel muldadel kasvab ka kõige rohkem metsa, vastavalt niiskusoludele ka palu-, nõmme-, rabastuvaid või soostuvaid metsi.(Arold 2005: 233) Suurimad leetunud ja leedemuldadega ning männimetsaga kattunud liivakud on Võru ja Nursi vahel ning Pärli-ja Mustjõe alamjooksul (Saru ja Hargla ümbruses).(Võru- hargla...2003) Levimuselt teisel kohal on moreenitasandikele ja savistele järvetasandikele omased näivleetunud mullad. Nendel asub ka üle poole (54%) põllumaadest ning enamus laanemetsi. (Arold 2005: 233-234) Võru-Hargla nõo kesksed osad üldiselt sarnanevad maastikustruktuurilt Ugandi lavamaa lõunaosaga.
2)LkG a)ls, valem AT-Eg-Bg-Cg b)liivadel l, valem AT-E-Bhf-G. Kui on üles haritud, on vaja otsustada, aks tasuvad ära või ei, on vaja 35 hp. Näide eksami küsimusest: Põhierinevused paepealsetel, rähksetel ja nii edasi muldadel? Paepealsel kihisemine..., rähksel kihisemine... 28.04 VI Leede-gleimullad LG on kestvalt liigniisked, happelise reaktsiooniga metsamullad, mis levivad kompleksis tüüpiliste leedemuldade ja gleistunud leedemuldadega. Nendel muldadel on mustikamännikud ja mullaprofiil on tingimata huumusrauailluviaalne. Eristatakse 1)leedegleimullad LG, valem näiteks O-E-Bhf-G 2)Turvastunud leedegleimullad LG1, turvastunud leedegleimuldade põhierinevus on selles, et siin on kõdu all kuni 30 cm turbahorisont. Need on kõige happelisemad, kõige toitainete vaesemad mineraalmullad Eestis. Need on metsamullad ja põlluks ei sobi. VII Gleimullad G on kujunenud välja karbonaatsel lähtekivimil, on kestvalt või pikka aega
esinemine, raiestikel suureneb ka kanarbiku ohtrus. Kultiveerida Mä istutuse teel, kuni 8000 tk ha-le. Levinud Põhja- ja Loode-Eestis, samuti Kagu-Eestis ja Peipsi järve ümbruses, kokku 1,3% riigimetsadest ja 0,1 % kogu metsamaast. . Kanarbiku kasvukohatüüp (kn) Tegemist on tasastel või nõrgalt lainja reljeefiga toitainetevaesel liivadel asuva kuiva kasvukohatüübiga. Võrreldes eelmise kasvukohatüübiga, on siin tegemist tavaliselt keskmiselt kuni tugevasti leetunud leedemuldadega (LII kuni LIII) või mõõdukalt kuni tüsedalt leetunud gleistunud (LIIg kuni LIIIg) leedemuldadega, samuti liivadega . Muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline (pHKCL 2,5 kuni 4,0). Toorhuumuse horisont kuni 10 cm tüse, leethorisont 10 kuni 50 cm tüse. Sisseuhtehorisont (B) on selgesti eristatav. Ülekaalus on jämedateralised liivad, nendel kapillaarne veetõus väike ja taimed kannatavad veepuuduse all, põhjavesi sügavamal kui 2 m.
kuivalembesed taimed (näiteks leesikas, nõmm-liivatee), kaltsifiilsed niidu- ja stepitaimed (näiteks lubikas, angerpist, verev kurereha) kui ka niiskematele kasvukohtadele omased taimed (näiteks sinilill, longus helmikas ja sulg-aruluste). Loometsade levila piirdub läänesaarte ning Lääne-, Loode- ja Põhja-Eesti paealadega. Nõmmemetsad on iseloomulikud kõige kuivemate ja vaesemate leedemuldadega luidetele ja liivikutele, kus põhjavesi ulatub harva kõrgemale kui 2 m. Need metsad on hõredad ja aeglasekasvulised. Alustaimestu moodustavad kuivust hästi taluvad taimed (näiteks kanarbik, harilik kukemari, samblikud). Puurindes valitseb mänd. Nõmmemetsi on Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis, läänesaartel ning Peipsi põhjarannikul. Palumetsad kasvavad tüsedatel liivasetetel kujunenud leedemuldadel, mis on
annaabi.ee 
