Surmanuhtlus Eesti loobus surmanuhtlusest, et Euroliitu saada. Eelmise Eesti Vabariigi ajal oli surmanuhtlus olemas. Ka nõukogude ajal oli see olemas. Kuid nüüd, suure humanismi ja sallimuse ajastul on kurjategija muudetud pühaks ja temast hoolitakse kohati rohkem kui ohvritest. Mõrvareid, kriminaale üldse koheldakse uskumatu leebusega. Neil on riiklikud või palgatud kaitsjad. Samal ajal vaene ohver peab ise oma hädaga toime tulema. Tapjat, kes on võtnud perelt toitja, peetakse vanglas ülal maksumaksja rahade eest: tal on soe söök, sportimis võimalused ja muud mugavused, mida pole paljudel Eesti korralikel tööinimestelgi. Eurovangla on mugav koht, see ei ole nõukogude vanglaga võrreldavgi. Paljudel vangidel ongi vanglas mugavam elu, kui neil oleks vabaduses. See kõik ei ole aga normaalne ega oma mingit seost
vastavalt kääbuste ja hiiglaste juurde, lendavale saarele Laputa ja lõpuks tarkade hobuste hiihnhmide maale. Kõigis neis muinasjutulistes maailmades leiab Gulliver eest hästi väljakujunenud tsiviliseeritud ühiskonna, kus temasse kui võõrasse suhtutakse kas kui koletisse või naljakasse kurioosumisse. Liliputtide juures on Gulliver mägiinimene, keda kõik ta määratu jõu pärast kardavad. Leebusega saavutab ta kiiresti kääbuste poolehoiu. Ta kutsutakse õukonda, saab kuninga soosingu osaliseks, ja kui läheneb vaenulik sõjalaevastik, saab Gulliverist võõrustajate päästja. Gulliveri vastu ei saa isegi terve armee. Ohtlikum on aga kangelase külaskäik hiiglaste maale. Brobdingnagis on Gilliver pöialpoiss, kes peab iga kassi ees hirmu tunda. Olles vaid sõrmepikkune, on ta täielikult hiiglaste meelevallas ja paneb end maksma ainult tänu osavusele ja nutikusele.
eneseväärika suhtes. Eneseväärikad näivad üleolevatena. Eneseväärikal inimesel näivad liigutused aeglastena, hääl sügavana ja kõne kindlana, sest see ei kiirusta, kes muretseb väheste asjade pärast, ja see ei erutu, kes ei pea midagi suureks -- kõrgenenud hääl ja rabelemine tuleb just sellest. (Nikom.eetika, 2007: 82-87) Leebus on vahepealne ägeduse suhtes. Kuna vahepealsel nime pole ja peaaegu samuti on ka äärmustega, siis samastame vahepealse leebusega, kuigi ta kaldub puudulikkuse poole, millel pole nime. Liialdamist nimetatagu teatud liigägeduseks, sest tunne on ju ägedus ning selle tekitajaid on palju ja mitmesuguseid. Suhtlemises ja seltskondlikus elus, ühistes vestlustes ja tegutsemises paistavad mõned inimesed meelitajatena: et meeldida, kiidavad nad kõike ega seisa millelegi vastu, vaid arvavad, et ei tohi ühelegi ettejuhtujale kannatusi valmistada. Sellele vastanduvad need,
Gallias teele läbi vaenlase tugipunktide enda omade juurde. Mitte alati ei alustanud ta lahingut eelneva plaani järgi, vaid sageli ka ootamatult, otse teekonnalt tulles, mõnikord halva ilmaga, siis, kui seda temast kõige vähem oodati. Oma sõdureid ei hinnanud ta mitte kommete ega rikkuse, vaid ainult võitlusvõime järgi ning kohtles neid võrdse karmuse ja leebusega. Ta ei sekkunud nende asjadesse muidu, kui ainult vaenlase läheduses, vaid siis nõudis ta oma sõduritelt karmi distsipliini. Ta ei teatanud ette ei teekonnale asumisest ega lahingust, vaid hoidis oma sõjaväga pidevas valmisolekus käsku täita, millal iganes ta neid ka andis. Ta ei nimetanud oma sõdureid kunagi sõduriteks, vaid pöördus ennde poole meeldiva sõnaga „kaasvõitlejad“; tal oli ka komme lasta neil oma relvi kaunistada hõbeda ja kullaga. Nii nägid nad
milles keelele omistatakse omadusi, mida keelel lihtsalt pole, nt “keel valitseb õigust”. Inimene pole oma keele vang. Ta võib valida erinevate formuleeringute vahel – aga alati vaid etteantud võimaluste raamides. Meie suhtumisi ja reaktsioone isikute, asjade seisu ja olukordade suhtes vahendatakse läbi märgistamiste ja need võivad sõltud konkreetsest märgistusest: Cicero: nt kedagi, kes olevat vaenlane tähistatakse kui võõras ehk ebameeldivus on pehmendatud leebusega. Igapäevakeele kasutamisel on hulgaliselt võimalusi sellisteks sotsiaalpoliitilisteks ja humaniseerivateks eufemismideks (Võrlde: ruumihooldaja versus koristaja). Eeltoodud igapäevakeele käsitlus on jäänud siiani ühetasandiliseks, kuna me pole käsitlenud räägitava ja kirjutatava keele erinevusi: Vahetu suulise kommunikatsiooni korral ei saa kuulaja informatsiooni vaid ühest kanalist nagu kirjutatud keele korral, vaid samaaegselt mitmest
annaabi.ee 
