I.1 Põhja-Eesti: aluspõhi paene, Põhja-Eesti rannikumadalik mööda Soome lahe kallast, mis võib olla kuni 20 kilomeetri laiune. Selles vööndis ka 74 saart, suuremad on Naissaar, Prangli ja Pakri saared. Rannikul on ka väljaulatuvaid poolsaari. Kõrged pangad mereäärsed järsud paekiviseinad Türisalu, Ülgase, Toila, Ontika, Päite jt. Põhja-Eesti rannikumadalikust sisemaa pool asuvad Harju ja Viru lavamaad: valdavalt paesel aluspõhjal asuvad alad. Harju lavamaale on iseloomulikud soostunud piirkonnad ja karstid pinnavormid, mis on tekkinud maa-aluste koobaste sisselangemisel. Maa all aegade jooksul kujunenud koopaid ning maa-aluseid jõgesid, mis siin-seal pinnale välja jõuavad või siis jälle ära kaovad. Viru lavamaale on Põhja-Eesti rannikumadalik: Ontika Põhja-Eesti pankrannik Kuimetsa Uhaku I.2 Lääne-Eesti: iseloomulikud rannaniidud ja roostikud, samuti viirsavitasandikud.
iseseisvaid riike, mis sageli omavahel sõdisid. Nad võttsid vastastikku vange, keda ohverdati jumalatele. Maiad leiutasid oma piktogrammidest koosneva kirja. Samuti uurisid nad taevatähti ning tarvitasid kalendrit. Maiade tsivilisatsioon EELKLASSIKALINE PERJOOD (650 eKr-250 pKr). Maiade tsivilisatsioon sai alguse Vaikse ookeani kaldal ja präeguse Guatemala linnad püramiidide ümber. Nad laiendasid oma tsivilisatsiooni põhja poole, Peteni vihmametsa suunas, ja seejärel Yucatani lavamaale. KLASSIKALINE PERJOOD (250-800 saj) Maia linnad polnud kunagi olnud nii kaunid ja külluslikud. Iseäranis tulutoov oli see ajastu preestritele, linnade valitsejatele ja ülikutele. ALLAKÄIK (IX-XVI saj) Alates IX sajandist jäeti mõned linnad maha. X sajandil laiendasid tolteegid oma võimualasid. Sestsaadik elasid maiad endast võimsamate rahvaste varjus. Püramiidid ja templid muutusid varemeteks. Ent mälestus maiade kultuurist säilis tänu sellele, et
linna. Võru linna puhul on tegemist suhteliselt noore linnaga, millel on vanust vaid veidi üle 200 aasta. Sõidame taaskord üle Võhandu jõe ning möödume uhkest jalgteest, mis ühendab Väimelat ja Võrut. Väimela on siis see koht, kus asub Võrumaa kutsehariduskeskus. Endine Võru- Tartu maantee on omapärane selle poolest, et tee käib tihti üles- alla ning on auklik, tee ääres on allee. Maastiku poolest oleme tagasi jõudnud Kagu- Eesti lavamaale. Tartu suunas sõites läbime kohtasid nimedega Puskaru, Ihamaru ja Karilatsi. Nende nimedega seoses naljatlevad kohalikud, et kõigepealt on puskar, siis iha ja lõpuks kari lapsi. Vahepeale jääb ka Tilleoru, kus asub Eest maanteemuuseum. Teeme väikese vahepeatuse Palo järve ääres. Bussijuht veel naljatleb, et meil vedas, et suutsime õppejoudu veenda varem lõpetama...Algselt olevat veel plaanis olnud läbida ka Võru ja Antsla linna (Võrut me siiski ka nägime...).
pikkuselt lõunaedelasse. Edasi allavoolu - Hino küla ja Sõmerpalu aleviku vahemikus - teeb maastiku reljeefi järgiv ja üldsihiga kagusse voolav jõgi neli hiigellooget, milliseid teistel Eesti jõgedel ei ole. Sõmerpalust alamal läbib jõgi Vilbe soo idaosa ja suubub Vagula järve läänekaldal. Vagula järve kirdesopist väljanult suundub jõgi algul kirdesse ja käändub siis itta. Kääpa ja Listaku küla vahel jõuab jõgi Võru orundist Kagu-Eesti lavamaale, pöördub järsult põhja poole ja voolab selles sihiskuni Viira külani, tehes vaid Leevi asunduseümbruses kaks lühemat haaki kagusse. Võhandu jõe parempoolsed lisajõed on Mügra oja, Kokle jõgi, Sillaotsa jõgi, Kärgula oja, Jaska oja, Rõuge jõgi, Koreli oja, Iskna jõgi, Palumõisa oja, Pahtpää jõgi, Mädajõgi ja Varesmäe oja. Võhandu jõe vasakpoolsed lisajõed on Parisoo peakraav, Karioja, Viluste oja, Toolamaa oja.
põllumaade ja salumetsadega moreentasandikud. Harju lavamaa, mis hõlmab suurema osa Harjumaast ja Rapla maakonnast, on ulatuslik paetasandik rohkete alvaritega, millest suuremad paiknevad Keila ja Kuusalu ümbruses. Lavamaa lõunapoolmikul on peamiselt moreentasandikud. Paekalda serva liigestavad klindilahed (Vääna) ja klindineemikud. Paljudes kohtades esineb ulatuslikke karstialasid, milledest suurim ja tuntuim on Kostivere. Harju lavamaale on iseloomulikud soostunud piirkonnad ja karstid – pinnavormid, mis on tekkinud maa-aluste koobaste sisselangemisel. Kuid maa all on alles ka aegade jooksul kujunenud koopaid ning maa-aluseid jõgesid, mis siin-seal pinnale välja jõuavad või siis jälle ära kaovad. Jõgede lang on lavamaal väike, kuid paekaldalt laskudes moodustavad nad jugasid ja kärestikke (Jägala ja Keila), millest allpool paiknevad mõne km pikkused kuristikorud.
Hargla nõgu on osa jääaegade-eelsest suuremast lavamaast Haanja aluspõhjalisest kõrgustikust lääne pool, mis ulatus Sakala kõrgustikuni. Karula kõrgustiku teke jagas lavamaa kaheks, jättes selle lääneosa kohale Valga nõo. Hargla nõol, mis (hilis)jääajal oli keelenõoks, on suures osas lavamaa iseloom säilinud. Sellel on õhuke pinnakate ja liustiku poolt kulutatud aluspõhi, mis on liivakivine põhja- ning paekivine lõunaosas, Läti piirialal. Lavamaale tüüpiliselt on tektooniliste lõhede kohal aluspõhja lõikunud Mustjõe, Pärljõe, Peetri ja Vaidava jõe org. Nüüdispinnamoe moodustavad seal peamiselt liustikukeele sulamisel tekkinud vormistikud (mõhnad). Võru orundi põhjapiiril ulatub Osulast läbi Võru linna Eestis ainulaadne, u 4 km laiune ja 28 km pikkune idasihiline, kohati madalakühmuline savitasandik, märkides kunagise sügava jääpaisjärve aset ja selle piiril kauem püsinud liustikuserva. ALUSPÕHI
Tartumaa vapp Kuna ülikooli asutasid rootslased on põhivärvideks võetud ka Rootsi kollane-sinine. Tartu lipp koosneb kahest horisontaalselt paiknevatest värvilaiust valgest ja rohelisest. Ning eritunnuseks on pandud valge laiu keskele ka maakonna vapp. (viide 1) Tartu maakonna lipp 4 3. Geoloogiline ehitus Tartumaa jääb Ugandi lavamaale ning seda iseloomustab lainjas moreentasandik. Sinna on lõikunud palju ürgorge. Kuid lõunas piirneb Tartumaa Otepää kõrgustikuga. Pinnakate pak- sus on keskmiselt 2-3 meetrit ja kuna see on nii väike, siis on näha ka aluspõhjakivimeid paljudes kohtades. Näiteks lii- vakive on näha Emajõe oru veerudel. Ka Age oja orus on näha liivakivisse uuristatud allikakoopiaid, mida tuntakse Toomemäe Age oja koopad nime all. Need võivad ulatuda kuni 13.5 meetrini
· Kasutatud ka Ugala nimetust, Ugala=Ugandi · Liivakivist aluspõhi, mida läbivad ürgorud arvukalt paljandeid · Servaaladel ka mõhnastikke (Välgi, Selgise, Kaiu, Haaslava, Vooremägi, Uniküla) · Voored (Valguta Tulimägi) · 40-50 m merepinnast · Ugandi lavamaa on väga sarnane Sakala kõrgustikule, Sakalas pole eriti aru saada, et seisad kõrgel · Devoni liivakivi paljandeid Ugandi lavamaal väga iseloomulik Ugandi lavamaale o Võrtsjärve rannaastang Tammel o Peipsi rannaastang Kallastel o Aruküla koobastik ja Kalmistu paljand Tartus o Ahja jõe paljandid Valgemetsa Valgesoo vahemikus (Suur ja Väike Taevaskoda) Suur Taevaskoda on kõige tuntum paljand. Suur Taevaskoda on kõige kõrgema liivakivi paljandi osaga, 21 m o Võhandu kaljud (käsitletakse tihti ka Palumaa juures) · Skeem Ugandi lavamaast, ürgorud iseloomulikud
looduslikud alad vahelduvad kultuurmaastikega. Kaitseala maastike põhituumiku moodustavad metsad ja nendega seostuvad rabad, mis suuremate massiividena paiknevad rannikumadalikul, peamiselt poolsaarte keskosas, ning Kõrvemaa maastikurajoonis. Puistud on ka Lahemaa kõige suurema püsivusega maakasutustüüpe - üle 70% tänastest puistutest on püsivad olnud viimase paarisaja aasta vältel. Avatud maastik on iseloomulik peamiselt klindipealsele lavamaale, kus Kolga-Uuri-Muuksi-Tsitre ning Vatku-Tõugu-Võhma piirkonnas paikneb maailma võrdluses Lahemaa kõige haruldasem ja ainulaadsem ökosüsteem loopealsed. Neis piirkonnis on 6 iseloomulik ka nii põllu- kui rohumaade püsivus rohkem kui 100 aastat. 3.1 Maastik Eesti maastikuteaduse rajaja Johannes Gabriel Granö eristas 20. sajandi algul Lahemaana
annaabi.ee 
