Pigem meenutas antud uusversioon mulle algaja lavastaja ebaõnnestunud süzeega esilavastust. Loomulikult ei saa ma väita, et Sander poleks lavastajana kohe mitte millegagi täppi pannud - vastupidi. Sanderi poolt valitud osatäitjad elasid oma rolli küllaltki hästi sisse ning pärast esimese vaatuse lõppu olin juba unustanud, et esietendusel ei teegi kaasa alati särav ja väljapeetud Merle Palmiste ning helehäälne publiku lemmik Hanna-Liina Võsa. Lavakujundajana oli Sander samuti suurepärast tööd teinud, tema poolt kujundatud 1930.aastate Prantsuse Riviera stiilis interjöör mõjus igati ajastutruult, peegeldades parimal võimalikul moel tolleaegse kõrgklassi elegantsi-ja luksusearmastust. Lisaks kõigele eespool mainitule oli ka kostümeerija roll osavalt Mart Sanderi õlule veeretatud. Ometi pean ma ka seekord tunnistama, et ka kostüümivalikuga oli Sander tõepoolest täkkesse pannud. Esinejate kostüümid
Mitmed tema töödest on halvas seisukorras ja seetõttu halvasti tõlgendatavad või ''Püha Hieronymuse'' moodi pooleli jäänud. Sellele vaatamata on nendes töödes juba näha uuelaadsust ja eripära. Leonardo oskas paremini kui keegi muu anda oma figuuridele elavust. Leonardo leidis Milano õukonnast selle, mida kodulinn Firenze ei suutnud pakkuda: tema majanduslik toimetulek oli tagatud ning ta sai proovida oma võimeid mitmesugustel aladel. Ta tegutses porteemaalijana ja teatris lavakujundajana, koostas arhitektuurijooniseid ja kavandas suurt ratsamonumenti. Kunstialaste tööde kõrvalt sai ta pühenduda ka muule huvitavale. Ta keskendus põhjalikult tehnikaprobleemidele, uuris Milano lähistel kanaleid, kavandas sõjamasinaid ja muid leiutisi. Praktilised probleemid juhtisid ta üldisemate küsimuste juurde ja ta asus uurima mehaanika aluseid ning vett kui nähtust. Tema mõtteid haaras alati mõni uus küsimus
Lodovico il Moro õukonda, kus kunstnikul ei olnud kindlasti karta inspiratsiooniallikate 3 puudust ning ta saab proovida oma võimeid mitmesugustel aladel. Õukonnas õnnestuski kunstnikul silma paista pidustuste puhuks ehitavate dekoratsioonide loojana, mõtteterade ja embleemide sepistajana, mängude väljamõtlejana, moekunstnikuna. Samuti tegutses ta veel portreemaalijana ja teatris lavakujundajana, koostas arhitektuurijooniseid, kavandas suurt ratsamonumenti ja lisaks tegeles ta ka teaduse- ja anatoomiaalaste uurimustega. Leonardo Milano-perioodi jääb kindlasti tema üks suurimaid teoseid ,,Püha õhtusöömaaeg", mis oma dramaatilisuse ja harmoonilisuse poolest sai eeskujuks mitmele kunstnike sugupõlvele. Kuigi kunstniku tööde kohta sellest ajavahemikust teatakse väga vähe, teame veel tema selliseid maale nagu ,,Muusiku portree" ja ,,Madonna kaljukoopas". 1
- Alguses Tartus hiljem Tallinnas - Mustvalged pildid ,,Karjapoisi õu" Impressionism Eestis 30ndatel juhtiv kunstistiil. Johannes Greenberg - Venemaal kunstiakadeemia - Venemaa loomingust vähe teada - töötanud joonistusõpetajana - Art- deco, portreed, kompositsioonid - Kasutas palju lillat ,,Pierrot" art- deco (rõõmsad värvid) - Autoportree süngetes värvides ,,Pea" - Maalinud näitlejannasid (töötas lavakujundajana) ,,Naine maskidega" õlimaal. - 30ndate II pool, elurõõmsad ,,Kolmekesi", ,,Ootajad" - Impressionism seotud linnavaadete ja noorte naistega (kohvikus, pingil) - 40ndatel tumedama koloriidiga imp. - Maalib ka Tallinna varemeid - Visatakse kunstnike liidust välja - Leitakse küünist surnuna Adamson- Eric - 1933 pöördub impressionismi - Kreeka maastikud - Vahepeal realism, elu lõpul impressionism
Guarini projekteerimispõhimõte oli, et pearõhk läheb kuplile. Tema tehtud kuplid andsis muidu täisnurksele Torino linnaruumile värskust. Alates Palazzo Carignanost muutus Guarini matemaatilis-fantastiline looming absoluutse monarhia ametlikuks esindusarhitektuuriks ja Torinost levis see üle kuningriigi. Pärast Guarini surma lõpetas arhitektuurielu seisaku Filippo Juvarra tulek 1714. aastal. Torinosse tulles oli ta eelkõige lavakujundajana tuntud. Teatrist oli ta õppinud trikke valguse ja perspektiiviga. Ei näinud probleemi erinevate stiilide ühendamises. Kuninga esimese arhitekti ametis kujudas kirikuid, kuningalosse ja terveid linnakvartaleid. Al 1729. a oli Juvarra teinud ka Torino katedraali kavandeid, mis jäid aga realiseerimata. Järgmine oli Bernardo Vittone. Ta ühendas oma loomingus Guarini ja Juvarra saavutused. Vittone jäi hilisbarokile truuks ka siis, kui ülejäänud Euroopas hakkas võidutsema klassitsism. G
annaabi.ee 
