hästi Prantsusmaa elu, inimesi ja kombeid, siiski peegeldas ta kaasaega kriitiliselt. Silmakirjalikkusele, vagatsemisele, eputamisele ja peenutsemisele eelistas ta loomulikkust ja inimlikku lihtsust. Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Molière oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene. Molière tegi oma teostes nalja tõsiste ja oluliste asjade üle, sest ta hindas kõrgelt komöödia ühiskondklikku rolli. Molière'ist pole ühtki ta oma käega kirjapandud teksti ja puuduvad ka tema kaasaegsed artiklid ja hinnangud kaasajal ei kirjutatud Molière'i kohta peaaegu midagi, v.a. suurt hulka laimukirju. Molière'i eluajal toimus teatris palju muudatusi. Üks tähtsamaid oli üleminek mitme
Sellel ajal kui Moliere elas ei olnud tähtis siiras tunnete avaldamine vaid tunnetega mängimine, mis on ka tema loomingus väga tähtsaks teemaks. Moliere lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Ta kangelastel puudusid ülimad voorused, sest Moliere oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene. Tema püüe lavalise tõe poole oli ilmne, ehkki ta klassitsistlikud tegelased jäid paratamatult samuti üsna ühekülgseks ja staatiliseks. Moliere tegi oma teostes nalja tõsiste ja oluliste asjade üle, sest hindas kõrgelt komöödia ühiskondklikku rolli: ,,...teatril on suur võime pahesid parandada. Me anname pahedele raske löögi, kui esitame nad üldiseks naeruks. Noomitusi talutakse kergesti, muid pilget mitte
samuti vääraks. Satiirile vaatamata lähtuvad kõik ta teosed humanistlikust filosoofiast, tema kangelastes on palju üldinimlikku. Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Ta kangelastel puudusid ülimad voorused, sest Molière oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene. Tema püüe lavalise tõe poole oli ilmne, ehkki ta klassitsistlikud tegelased jäid paratamatult samuti üsna ühekülgseks ja staatiliseks. Molière tegi oma teostes nalja tõsiste ja oluliste asjade üle, sest hindas kõrgelt komöödia ühiskondklikku rolli: ,,...teatril on suur võime pahesid parandada. Me anname pahedele raske löögi, kui esitame nad üldiseks naeruks. Noomitusi talutakse kergesti, kuid pilget mitte." Teosed
Segadus küsimusse, kes on kes. ,,Arst vastu tahtmist" kedagi peetakse kelleksi teiseks. 1)karakteri koomika 2)situatsiooni koomika, 3)kõnekoomika. Säilinud on 32 näidendit. Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Ta kangelastel puudusid ülimad voorused, sest Molière oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene. Tema püüe lavalise tõe poole oli ilmne, ehkki ta klassitsistlikud tegelased jäid paratamatult samuti üsna ühekülgseks ja staatiliseks. Naruvääristas üldinimlikke (nt ahnus) ja sotsiaalseid pahesid. Erinevalt eelkäijatest, kelle komöödiad olid enamasti itaalia ja hispaania näidendite tõlked või mugandused, kujutas Molière oma näidendites kaasaegseid prantslasi
mõttevabadusele. Vaatamata Alceste’i üksindusest kogu teose jooksul, näidendi lõpp tundub täiesti tüüpiliseks: Célimene jääb üksikukuna ka. Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Ta kangelastel puudusid ülimad voorused, sest Molière oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene. Tema püüe lavalise tõe poole oli ilmne, ehkki ta klassitsistlikud tegelased jäid paratamatult samuti üsna ühekülgseks ja staatiliseks. Molière tegi oma teostes nalja tõsiste ja oluliste asjade üle, sest hindas kõrgelt komöödia ühiskondlikku rolli. Kirjandus barokist romantismini (2006: lk nr 21) Gustave Flaubert (1821-1880) kuulub 19. sajandi prantsuse realismi
Satiirile vaatamata lähtuvad kõik ta teosed humanistlikust filosoofiast, tema kangelastes on palju üldinimlikku. Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Ta kangelastel puudusid ülimad voorused, sest Molière oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene. Tema püüe lavalise tõe poole oli ilmne, ehkki ta klassitsistlikud tegelased jäid paratamatult samuti üsna ühekülgseks ja staatiliseks. Molière tegi oma teostes nalja tõsiste ja oluliste asjade üle, sest hindas kõrgelt komöödia ühiskondklikku rolli: ,,...teatril on suur võime pahesid parandada. Me anname pahedele raske löögi, kui esitame nad üldiseks naeruks
annaabi.ee 
