ei päästnud. Läksin siis nõukogude armeesse teenima, olin seal 1½ aastat. Vahepeal tuli välja seadus, et kõik päevase osakonna üliõpilased saavad koju ning ma olin olnud seal 1 aasta ja 2 kuud täpselt ning ma sain poole pealt koju, septembri lõpus. Ma mõtlesin, et mida siis septembri lõpus teen. Plaanisin küll Tartusse eesti keelt ja kirjandust õppima minna, kuid seal oli õppeplaan nii erinev, nii et otsustasin teise aasta veel bibliograafiat õppida. Peale seda astusin Lavakooli, kuid sinna ma ei saanud sisse (tagajärgi mõeldes isegi õnneks). Ei tahtnud enam Tartusse minna ning õppisin lõpuks kolmanda aasta veel ning siis kutsuti ja võeti mind juba raadiosse tööle. Kaspar: `'Aga kas oleksite võimaluse korral läinud midagi muud õppima?'' Marko: `'Eks ikka, oleksin tahtnud näiteks näitejuhtimist minna õppima ning nagu öeldud siis käisin ka Lavakooli sisseastumas, kuid 18-aastasena ei oska elu ette kujutada ning tagantjärgi
„Kihnu Jõnn”, lav. Voldemar Panso, 1964 Draamateatris) demonstreerisid uut peen-psühholoogilist rollitõlgendust, sh. meisterlikku plastilisust ja rütmitunnet. Noorematest tegid 1960. aastate alguses ilma ja kandsid ajastu vaimu „Tartus verinoor helge Evald Hermaküla ja mehine Jaan Saul, Tallinnas ja Rakveres vahelduseks ka pahelise võluga ja seda huvitavamaid kaasaeglasi kehastavad Mikk Mikiver ja Aarne Üksküla” (Vellerand 2003: 245). 1965. aastal Voldemar Panso algatusel ja lavakooli II lennu baasil loodud Noorsooteater (aastakümneid hiljem, alates 1994 Tallinna Linnateater) kujunes haritlaskonna lemmikuks ja selle algusaegade palet kujundas Panso kõrval suuresti tema õpilane Mikk Mikiver. Samal ajal oli Kaarel Irdi põhipanuseks „Vanemuise” kui omanäolise mitmežanrilise nn. kombinaatteatri säilitamine ja arendamine. Kommunistliku partei liikmena oli Irdil suurem vabadus võidelda normatiivse nõukogude kultuuripoliitikaga, sh
liigagi omaks. ( Kalju Orro, Vastab Elmo Nüganen, Teater.Muusika.Kino, 2002, 8/9, lk42) Elmo nõustub Anne Reemanni väitega. On suur vahe, kas õpetaja annab teatrikoolis tunde või on ise kursuse vastu võtnud. ( Kalju Orro, vastab Elmo Nüganen, Teater.Muusika.Kino, 2002, 8/9, lk 42) Kursusel oli 8 tüdrukut ja 7 poissi. Mõnigi neist oli varem tegelenud kooliteatriga. Aga see ei olnud mõõdupuud, mille järgi nad lavakooli valiti. ( Reet Neimar, Alustajad ei ole algajad, Teater.Muusika.Kino, 2002, 06, lk24-37) 2. ,,Nimed marmortahvlil" See on Eesti sõjafilm, mis valmis 2002. aastal. Zanr on draama, filmi kestus on 90 minuti. Enamus filmivõtteid toimusid ajaloolistest paikades; Võrtsjärve, Rannu ja Sangaste ümbruses. (http://et.wikipedia.org/wiki/Nimed_marmortahvlil_(film)) Nüganen on ise öelnud, et film oli tema jaoks tõeline väljakutse. ( Linnar Priimägi ,,Nimed marmortahvlil
· Noor näitleja teatris · Kaasaegse dramaturgia probleemidest Teatrikriitika oli muutunud sisukamaks, analüüsivamaks. Mõttevahetustes osalesid nii teatriteadlased-kriitikud kui ka lavastajad ja näitlejad, mõnikord ka üliõpilased, õpetajad, arstid jt erialade esindajad. Need olid iseloomulikud just 60ndatele ja 70ndatele. Ilmar Tammur (1921-1989) Oli lõpetanud TK Lavakooli 1941. Sõja ajal kuulus ERKA koosseisu. Pärast sõda stazeeris Moskva Kunstiteatri juures. 1944-1946 töötas näitleja ja lavastajana Vanemuises, Draamateatris, Kandles. 1948-52 Endla peanäitejuht, 1952-70 Draamateatri peanäitejuht, 1970-74 Filharmoonia peanäitejuht, 1974-78 ETVs ja Rakvere teatris. 1978-89 Noorsooteatris näitleja. Draamateatris Tammuri ajal tipptasemel trupp, kuid probleemid rakendustega. ,,Kaitseingel Nebraskast"
Tema teatrikontseptsioon tähendas liikumist uue stiili juurde uusromantism. Teatriga tahtis ta valmistada inimestele rõõmu ning viia nad välja hallist argipäevast. Naturalismist distantseerus ta eelkõige temaatiliselt. Ta vabastas end programmilistest doktriinidest. Väikeses Teatris sai Reinhardtist lavastaja. Esimesed tööd olid Maeterlincki ,,Pelleas ja Melisande" ja Hoffmannstahli ,,Elektra". 1905 sai aasta teatrisündmuseks ,,Suveöö unenägu. Samal aastal loob ta Berliini lavakooli. Tal oli palju uuenduslikke ideid: oluline oli uuendada näitekunsti, võtta kasutusele mängulised- loomingulised vahendid, improvisatsioon, mäng jms. Oluline oli lasta näitlejatel kammerlikes lavastustes küpseda ja hiljem alles katsetada neid suurtes klassikalavastustes. Näitleja on valmis näitleja alles siis, kui suudab Shakespeare'i mängida. Ta leidis, et kõrvuti peavad eksisteerima erinevad lavad, kus oleks võimalik kasutada erinevaid väljendusvahendeid. Moodne draama
annaabi.ee 
