Vaatasin möödaminevaid inimesi. Neil kõigil oli kuhugi kiire. Minul aga oli aega küllaga. Istusin seal ja ootasin. Tundus nagu oleks aeg seisma jäänud. Seintel olid õhkkerged maalitud liblikad ja laual lõhnrasked lillevaasid. Ma usun, et ma ootasin kevadet. Joonistasin väsinud käega lilli ja rohelist heinamaad. Pea lauale siis langes väsind pää ja mõtted said otsa. Silmi pilukil hoides nägin vaid, et kuldpunane oli alles taevasein. ,,Ah, unenäod nüüd tulevad mu üle," laususin viimaks. Nii suikusin ma unne, meel nii hale. Nägin unenäos ,et istusin aias ning vaatlesin teisi lapsi kaugel mängimas. Neil oli sama lõbus kui minul toona, väikese lapsena . Ma tahtsin samuti minna kodust kaugemale. Mul oli kurblik, aga siiski hää. Otsustasingi minna teiste juurde mängima. Avasin kiiksatusega värava, mi s oli juba kulunud. Astusin teele ja järsku ehmatas mind taevast kostuv mürin. See hirmus hääl liikus üle mänguväljaku ja üle minu rõõmsa maja ka
sõprussuhe nii helgeliselt kujunenud. Ahto Veerlik 1924--1989 Lõunastasin Leegioni relvavennaga Volgas. Äkki astus meie laua juurde võõras mees, võttis minu eest täis viinapitsi, jõi ära, vaatas ähvardavalt otsa, küsis: ,,Kus te Saksa ajal olite?" Nõnda kaks korda, kolmanda pitsi ajal tõmbasin talle vastu lõugu. ,,Tänan," pomises ta, ,,saagem tuttavaks: isehakanud elukunstnik Raimo Palla! Armastus ja janu juhivad maailma." ,,Mina tänan rohkem," laususin kergendustundega, ,,arvasin, et olete kompetentseist organeist." Ta naeris: ,,Mina ei ole võõrliik!" See vastus meeldis mulle, võtsin Palla tööle heinajahuagregaadi peale. Eks ta ikka üks boheemlane oli. Aga mina pidin salgama enese ära, kolhoosi agronoom, süüta süüdlane, laskma ennast pagulastel mõnitada, kui turismigrupiga Ameerikas käisin.
Palun, ära kurvasta! Ära nuta, see on loomulik elu tsükkel. Ma sünnin kellegi uuena." Nüüd see juhtus- ema emotsioonid pääsesid lahti koos kogu veevärgiga. Ta embas mind. "Pojake, Hamlet, ma ei suuda seda uskuda, ma kaotasin korraga kogu oma pere. Mida ma tundma peaks? Mul ei ole midagi parata! Ma hakkan sind igatsema kallis poja!" Ema embus tundus soojem kui tavaliselt. Ma olin ema embuses üle tunni, kui tundsin, et minu lõpp on lähedal. "Ema, see juhtub. Hüvasti!" Ma laususin vaevaliselt need sõnad ja sulgesin silmad, igaveseks. Nõndaviisi, läbi direktori käe lõppes minu ebatavaline elu. Nii lõppes minu, Hamleti, ebatavaline elu!
Sinisilmselt uskusin, kahetsedes praegu südamepõhjani. Minu saladus oli ühe meie klassivenna kohta. Ta meeldis mulle juba pikemat aega. Ta oli kena ja tark ning ei läinud teiste nolkide rumalate naljadega kaasa. Ta oli julge ja talle meeldis olla tähelepanu keskmes positiivsete asjadega. Ma ei olnud sellest isegi enda parimale sõbrannale rääkinud, keda ma juba 13 aastat tunnen. ''Tead, ta on ikka nii ilus ja tark ja osav. Ma ei tea mis ma peale hakkan,'' laususin mina. ''Noh, eks sa räägi talle. Kuigi ma arvan, et ta juba teab,'' ütles klassiõde, arvestades, et sa muutud tema juuresolekul peetpunaseks!Me naersime ja meil oli lõbus ning käsil oli plaani haudumine, kuidas meid klassivennaga kokku sokutada. Ta paistis nii siiras ja ta oleks nagu tõsiselt huvitunud minu heaolust. Mul oli hea tunne. Ma teadsin, et ma ei ole enam enda saladusega üksi. Kohvikus veetsime me veel paar tundi ja
"Siin lepingus ei ole midagi selle kohta kui palju sa saad." "Kui palju ma peaksin saama?" "Sa peaksid saama 10 protsenti rahast kui sind müüakse. Vastasel korral nad kasutavad sind ära." ning siis ma mõtlesin, et ma tahan tõesti 10 või 20 protsenti. Aga ma ei saanud täpselt aru kuidas me peaksime selle raha saama. Kui seal oleks olnud selline võimalus siis Hasse Borg oleks seda ju maininud, on nii? Aga ma küsisin temalt igaljuhul. Ma ei tahtnud kergelt järgi anda. "Hei Hasse.", ma laususin. "Kas ma saaksin 10 protsenti kui mind maha müüakse?" Loomulikult ma ei oodanud sealt midagi muud. "Vabandust poiss.", ta ütles "Need asjad ei tööta nii." Ma rääkisin sellest oma isale. Ma sain aru, et selles osas me alla ei anna. Kui see ei tööta, siis see ei tööta. Kuid see oli hoopis testipidid. Ta sai kurjaks ja küsisi minu käest Hasse Borgi numbrit. Ta helistas korra, kaks või kolm korda, lõpuks sai ta liinile ning ta ei lahendanud seda "ei"'d telefonitsi
,, Sisse jooksis Rosie ja lausus : ,, Ma ei tea, mida te küll siin juba uurinud olete , aga mina sain teada et mõlemal mehel, nii Karlil kui ka Alexil on alibi. Karl oli oma vanemate juures ja Alex oma õe juures. Neil on ka tõestust et nad seal olid. ,, Mul hakkasid peas jälle mõtted käima. Igasugused ja palju erinevaid. Kas tõesti ei teinud siis seda ei Karl ega Alex ? Kes siis veel ? Ma ei saa enam midagi aru. Mu ajus oleks just kui juhtmed sassi läinud. Laususin : ,,Sellisel juhul uuri järgi kas nad tõesti seal kohtades olid. Uuri naabritelt jne... . Sina Daniel võta igaksjuhuks Karlilt vereproov. ,, ,, Saab tehtud boss. ,, Läksin oma kabinetti. Mul oli palju mõtteid peas. Tuli ka mõte, et nad võisid seda koos teha. Võibolla oli nii, et Karl sattus Alexile ja Laurenile peale ja üritas tappa Alexi, kuid tappis hoopis Laureni, oma naise. Siis hakkas talle tapmine meeldima ja hakkas sarimõrvariks. Ei,ei see on liiga ebatõenäoline
Sellist nn mässumeelset lüürikat on küllalt, kuid minu jaoks ongi eriline just soe ja lihtne luule, mille omapäraks on võimalus ridade sisse pugemises ja selles oma uue parema mina loomises. Esimene kord, kui mulle ühed luuleread nii lähedale jõudsid, oli kuulates Urmas Alendri soololaule. Viis oli täiesti lihtne ja tasane, kuid sõnad lausa raidusid hinge, hakkasin värisema ning nutt tuli kurku. Varsti olid need lauluread peas ja alati nukra meelelu puhul ümisesin ja laususin neid. Ükshetk aga jõudsid nende ridade sõnum minuni ja laulsin neid hoopis teistel puhkudel - laulsin siis kui oli kerge ja malbe olla. Nüüd tean, et selliseid ridu ja mõtteid oskab paberile panna vaid Viivi Luik, kellest on saanud minu vaieldamatu lemmik luuletaja. Need read ongi minuni toonud Luige luule ilu ja võlu: Tahaksin pihlapuu rüppe, Okstesse varjata pea. Tahaksin pihlapuu rüppe, Puhata oleks seal hea. Pesevad vihmad ta marju, Nendele vajutan suu. Võta mind lehtede varju
valvur ja pootsman; ja mõnikord olen laadung ja reisija kah. Ma pole nii rikas kui vana Jim Hornback ega saa nii helde ega hea olla igale vastutulijale kui- tema. Ma ei saa oma raha tema kombel tuulde loopida. Aga ma olen talle mitu korda öelnud, et ma temaga ei vahetaks, sest ütlen alati: meremehe elu on mulle loodud, ja ma mitte kuidagi ei saaks elada kaks miili linnast eemal, kus iial midagi ei juhtu. Ei tema rikkuse ega ühegi hinna eest. Ma ütlen. . . » Ma laususin vahele: «Nad on koledasti hädas ja .. .» «Kes?» «Noh, taat ja memm ja õde ja miss Hooker. Ja kui te oma paadiga neile appi ei lähe...» «Kuhu? Kus nad on?» «Hukkunud laevas.» «Missuguses?» «Noh, üksainus seal ongi.» «Ah, sa arvad, et «Walter Scott»?» «Jah.» «Heldene aeg! Jumala pärast, mis nad seal teevad?» «Ega nad meelega sinna ei läinud.» «Seda ma usun. Halastaja taevas, sealt pole pääsemist, kui nad jalamaid tulema ei tule.
annaabi.ee 
