jäägu ta su meelevalda. Ta vaim vii ära eluveelt, ja kui sa seda suudad, klada ta eksitusse õigelt teelt; sul siiski häbis tuleb tunnistada, et kuigi pime tung veab inimest, hing ikka aimab, ihkab õiget rada." Kurat ei saa jumalale alla jääda ning ei taha tunnistada, et tal on õigus, seetõttu püüab tõestada, et Faust annab alla. 4.3. Tema eesmärk on saada Faust oma alamaks. Ta tahab tema hinge endale, et see teeniks teda peale Fausti surma. Selleks on vaja, et Faust lausuks: ,,Oh ilus hetk, oh viibi veel!" Faust peaks leidma rahulolu. Ta peaks tundma niisugust õnne, et ta ei tahaks, et see lõppeks eales. Selleks kasutab ta erinevaid vahendeid, näiteks meelelahutust: viib Fausti Auerbachi keldrisse jooma ja Volbriööle pidutsema. Kurat muudab ta ka nooremaks. Ta kasutab ka tundeid, pannes Fausti armuma. Ta muudab enda kasuks inimloomuse nõrkused ja pahed. Ta ei saavuta oma eesmärki sellepärast, et ei arvesta inimloomuse positiivseid külgi. 4.4
kolonnaadiga. Bernini polnud üksnes arhitekt, eelkõige tuntakse teda skulptorina. Peetri kirikus näeme tema loodud baldahhiini, mis tähistab Peetruse matmispaika. Aga kui te juba Roomas olete, käige kindlasti ära Santa Maria del Popolo kirikus, kus asub Caravaggio (1573 1610) maali "Püha Peetruse ristilöömine" originaal. Kunstnik on vaba oma ajastu manerismist ning kujutab Peetruse martüüriumi talle omase realismiga. Peetrus nagu lausuks oma hukkajaile samad sõnad mis Jeesuski: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" Pildi autorlus on kergesti äratuntav kusagilt tuleva valgusefekti järgi. Siin on valgus suunatud Peetruse pea, rinna ja vasakule käele. Masaccio (14011428) freskol ,,Templimaksu tasumine" (teise nimega ,,Pearaha") näeme apostel Peetrust lausa kolmel korral. Keskel saab ta Jeesuselt käsu minna järve äärde ja püüda kala, kelle kõhus on münt
*Oluline ongi see väljatoomine. Mis sest, et tiibadega hobust pole olemas, toome me sõnaga Pegasus välja siiski tema olemuse ja ettekujutluse temast. *Keel toob välja rohkem kui ainult informatsiooni: ,,kuulan tunde ja tunde mere ainukest lauset"(Doris Kareva) Keele võime tuua välja miskit sõnade tagant.Siin on juttu inimlikust otsingust, igatsust millegi järgi, mida füüsikalises mõttes olemas pole meri ju tegelikult ei lausu midagi. Kui ta lausuks, ei tea me, kas ta ütleks ainult ühe lause. Luuletus toob välja luuletaja soovi midagi tunda, kogeda. Kokkuvõte: keel toob alati midagi välja. See, mida ta välja toob, on midagi rohkemat, kui need sõnad, mis me välja ütleme.(Doris kareva näide) Igasugune narratiiv ütleb midagi rohkemat, kui ta tegelikult ütleb. N: muinasjutud ja romaanid sündmused, tunded kui oleme raamatu lõpuni lugenud, leiame sellest ka midagi muud, kui vaid sündmuste jada.
ta ei tundnud ja hiietarga jutt oli veniv, läks ringi jooksma, tagasi jõudes oli surnu juba leekides, Vootele rääkis, et Manivald oli olnud tark mees, kes oli näinud ka Põhja Konna – suurt madu, kellel on tiivad ja kes õgis vaenlaseid, metsarahvas sai vaenlaste vara endale ja olid selle tulemusel rikkad, tikuti ikka sinna randa vargile, kuid Põhja Konn tappis kõik võõrad; teda polnud nüüd enam võimalik äratada, ta magas, vaja oli 10 000 meest, kes kooris ussisõnu lausuks tema äratamiseks - mt. tahtis väga Põhja Konna näha, kuid onu Vootele oli selle suhtes umbusklik vastupidiselt Tambetile, kes uskus, et ühel päeval uuesti madu tõuseb - mt. läks uuesti randa ja kohtas seal Meemet, kes tavaliselt kärbseseeni sõi, et nendest purju jääda, seekord rüüpas ta aga hoopis võõramaalaste veini ja ajas segast juttu, andis mt.-le nahkkoti, milles oli raske hõbesõrmus, kotti sõrmusega pidi kaelas kandma, mt. oli kingi üle
munga kõrget kuju valgustasid. Munk näitas käega, et tema järele pidi tuldama. Tükk aega käidi maa all. Paiguti oli vaja käpuli heita ja üle kivilasude roomata. Viimaks lõppes võlvialune laia ja kõrgesse ruumi, mis inimeste pealuude ja kontidega täis külvatud oli. Õhk oli soe ja sumbunud; leekiv tulelont täitis seda pikkamisi kibeda suitsuga. Munk pistis tulelondi müüripraosse; siis laskis ta kõiki koosolijaid hirmsa vandega vanduda, et nad iialgi kellelegi üht sõna ei lausuks sellest, mis siin pidi räägitama ja tehtama. Kui kõik, mõned julgesti, mõned värisedes, olid vandunud, astus sepp munga ette ja ütles valju, aga siiski pisut kõikuva häälega: «Nüüd ütle selge sõnaga: oled sa mõni vaim või nõid, või oled sa meie kõigi sugune inimene?» «Ma olen lihane inimene,» vastas munk naeratades. «Vannu seda!» «Ma vannun.» «Aga kuidas võid sa inimese silmade eest ara kaduda ja maa põhja vajuda?» «Ma ei või seda ega mingisugust muud imet' 171
annaabi.ee 
