vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: ,,Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina ,,minata", osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla." Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976 ilmunud ,,Ma vaatasin päikese aknasse", kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958). Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba ,,Valge joon Võrumaa kohale" (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967-68. Eriti sõnasäästlik on 1970-72 valminud ,,Seesama meri meis kõigis"
tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: ,,Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina ,,minata", osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla." Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba ,,Valge joon Võrumaa kohale" (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967-68. Eriti sõnasäästlik on 1970-72 valminud ,,Seesama meri meis kõigis" (avaldatud kogus ,,Uute kivide kasvamine", 1977), kus Kaplinski näib olevat värsi mõistest loobunud ja koostab teksti peamiselt ühesõnalistest ridadest, nii et luuletust valitseb graafiline vertikaal. Sõnastus on väga
Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: ,,Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina ,,minata", osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla."[3] Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976. aastal ilmunud ,,Ma vaatasin päikese aknasse", kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958). Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba ,,Valge joon Võrumaa kohale" (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967-68. Eriti sõnasäästlik on 1970-72 valminud
vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: ,,Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina ,,minata", osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla." Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976 ilmunud ,,Ma vaatasin päikese aknasse", kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958). Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba ,,Valge joon Võrumaa kohale" (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967-68. Eriti sõnasäästlik on 1970-72 valminud ,,Seesama meri meis kõigis"
vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: ,,Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina ,,minata", osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla." Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976 ilmunud ,,Ma vaatasin päikese aknasse", kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958). Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba ,,Valge joon Võrumaa kohale" (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967-68. Eriti sõnasäästlik on 1970-72 valminud ,,Seesama meri meis kõigis"
annaabi.ee 
