Annele oli meheleminek endast vanemale mehele üsna vastu tahtmist. Hiljem elu hakkas laabuma. Mees Jako oli töökas ja heasüdamlik. Peres oli 9 last 5 tütart ja 4 poega. Elulugu Lauluande päris ta oma emalt, kellelt ta siiski ei saanud üle võtta kogu laulurepertuaari, sest ema kaotas ta juba 7aastasena. Rohkem jättis ta laule meelde oma tädilt, venna talus elavalt haige jalaga vanatüdrukult, ning küla teistelt laulikutelt. Anne oli küll tuntud kui sõnaosav laulik, keda meeleldi kutsuti pulmadesse laulikuks, aga veel laiemalt teati teda ämmaemandana. Anne koostas seto eepose "Peko". Et Anne ise oli kirjaoskamatu, pani dikteeritud värsid paberile lauluema 19aastane poeg Ivo. Anne esinemised Tavaliselt tasuti Annele laulude ja esinemiste eest pulmades natuuras ehk söögi ja joogiga, aga hiljem hakkas ta oma laulude eest raha ja palka saama. Kuni oma 50. eluaastani polnud Anne Petserist kaugemale saanud
Jako-Anne sünnitas 9 last- 5 tütart ja 4 poega. Setudele perekonnanimede andmise aktsioonis 1921.a. sai Anne perekonnanimeks Vabarn. Hiljem on üldtuntuks saanud (ja ametlikuks muudetud) nime genitiivne vorm Vabarna. Lauluande päris ta oma emalt, kellelt ta siiski ei saanud üle võtta kogu laulurepertuaari, sest ema kaotas ta juba 7-aastasena. Rohkem jättis ta laule meelde oma tädilt, venna talus elavalt haige jalaga vanatüdrukult, ning küla teistelt laulikutelt. Anne Vabarna kui silmapaistva lauliku avastajaks sai soome folklorist Armas Otto Väisänen 1923. aasta suvel.Anne oli küll osav sõnaseadja, aga veel tuntum oli ta ämmaemandana. Sellepärast tuligi koguja lauliku juurde lapse sünniga seonduvat kombestikku küsitlema, ent Anne pani ta hoopis kibedasti tööle laulusõnade jäädvustamisel.Värsse kogunes pea 9000. Lauliku vanaduspõlve ei saa kuidagi nimetada muretuks. Ta perekonda tabasid mitmed ootamatud sündmused
Anne sündis Põhja-Setumaal Värskast 4 km põhja pool Peipsi järve rannal asuvas Võporsuva külas Tihoni (ortodoksse ristinimega Tihhon) ja Kreepa (ristinimega Agrepina) neljanda lapsena 21. (vana kalendri järgi 9.) detsembril l877. aastal. Lauluande päris ta oma emalt, kellelt ta siiski ei saanud üle võtta kogu laulurepertuaari, sest ema kaotas ta juba 7-aastasena. Rohkem jättis ta laule meelde oma tädilt, venna talus elavalt haige jalaga vanatüdrukult, ning küla teistelt laulikutelt. Anne sünnikodu väikeses majas, mis siiski mahutas 11-liikmelise pere, armastati ning harrastati innukalt rahvalaulu. See oli osa igapäevaelust, töö- ja puhkeaja vältimatu saatja. Anne lapsepõlv möödus nagu kõigil setu talutüdrukutel tol ajal: eluks vajalikud teadmised ja tööoskused omandati kodus. Väga vähesed setu poeglapsed said paari talve jooksul kooliharidust venekeelsetes algkoolides, tütarlastele loeti haridust tarbetuks luksuseks. Kirjaoskamatuks jäi Anne
laulikuna". Laule õppis teistelt pulmalaulikutelt ja oli ise esmakordselt pulmas eest lauljaks 20-aastasena. 1938. a. salvestati Hendrikut koos Liisu Orikuga, kellega nad ka pulmades vastamisi olid laulnud. Liisu Orik (1873-1970) laulis rahvaluulekogujatele ka 60. aastatel, olles juba üle 90 aasta vana, aga ikka ergas ja rõõmsameelne. Liisu oli õppinud suure ja mitmekülgse laulurepertuaari emalt ja isalt, ent ka paljudelt teistelt vanematelt laulikutelt, ning laulnud ka kirikukooris. 14 Liisa Kümmel Liisa Kümmel (1888-1964) oli pärit Suure-Jaani kihelkonnast, kus õppis laulud ja jutud peamiselt oma vanematelt. 1960. aastatel, kui Liisa elas juba Tori kihelkonnas, jäädvustati temalt 147 laulu ja 218 juttu. Tema laulude seas on loitse, lastelaule ja vanu laulumänge. Regilaule oli ta õppinud ka isalt ja osa neist esindavadki traditsioonilist meesterepertuaari
Mõnikord võis ta olla ka rahvaarst, teadja. Rahvatraditsioonis on laulikul määrav osa. Temast sõltus teksti püsimine või muutumine, edasiandmise täpsus ning uute laulude loomine ja olukorrale vastav improviseerimine. Igal laulikul oli oma tekst, mis kuulus lauliku põlvnemiskoha traditsiooni. Iga edasiandja oli kaasautor, kes jättis teksti oma jälje. Laulud võisid pärineda suguvõsast, oma isalt-emalt, aga ka teistelt sugulastelt ja tuntud laulikutelt. Suurem osa repertuaarist omandati siiski väljaspool kodu: pulmades, noorte pidudel, tööl. Epp Vasar (18281895) oli pärit Mulgimaalt Paistu kihelkonnast. Laule olevat Epp õppinud teistelt laulikutelt, kuid ta olnud võimeline ka ise neid looma. Temalt kirjutatud lauludest olevat 2030 olnud ta enda noores eas loodud laulud, mis levisid ka rahva sekka. Valdavalt olid tema lauldud laulud regivärsilised, kuid leidus ka mõningaid riimilisi laule
varasemasse kirjasõnasse, eesotsas Friedebert Tuglase ja Johannes Aavikuga võtsid kriitiliselt sõna selle kohta, mis oli varasemalt loodud. Selle kriitika alla langes ka ,,Kalevipoeg". Tuglas kirjutas 20nda sajandi alguses artikli ,,Mõtteid teose parandamise puhul" - seal suhtus ta vägagi kriitiliselt Kreutzwaldi loodud eeposesse. Tõi välja, miks ,,Kalevipoeg" on võrreldes Lönnroti (Polnud kalevala looja, kui just koostaja, käis külades üles kirjutamas kutselistelt laulikutelt saadud lugusid. Aines, mida ta kätte sai, oli ehe rahvaluule, kus oli talletatud varasemate põlvkondade tuhandete aastate pikkune mälu.) ,,Kalevaga" märksa nõrgem teos. Kreutzwald, kellele ,,kalevala" jättis võimsa mulje, tahtis luua midagi selle eeskujul. Aines, mis K kasutada oli, oli hõre (peamiselt Fahelmannist saadud proosavormis muistendid). Tõeline rahvaluulekogumine eesti aladelt veel puudus. Suur osa ,,kalevipojast on K enda loodud järele aimates regivärssi.
annaabi.ee 
