Muinasusund Animism- hingeusk, usk elusolendite ning elutute esemete ja loodusnähtuste hingestatusesse. Tootem- algeliste usundite juures austatav loom, harvem taim või ese. Hiis- looduslik pühapaik, kus taotleti rituaalide ja ohvritalituste abil kõrgemate jõudude (vaimude, jumaluste, esivanemate) soosingut. Tänapäeval mõistetakse hiie all peamiselt püha puudesalu. Haldjas- kohakaitsevaim, kelletaolisi esineb mitmetes usundites ja mütoloogiates. Tänapäeva popkultuuris on levinud ka haldjad kui mõistuslike inimesesarnaste olendite rass, keda üldjuhul kirjeldatakse looduselähedastena. Jumalad- usundisüsteemi austusobjektid. Ohverdamine- rituaalne tegevus, kus pakutakse üleloomulikele olenditele kingitusi, et saada vastutasuks õnnestumist mitmesugustes tegevustes. Vägi- ebainimlik jõud. Esivanematekultus- usundiline nähtus, mis seisneb surnud esivanemate või nende hingede austamises ja palvlemises...
toiming. Kuna laulatust ei peetud oluliseks, siis ei toimunud see üldjuhul ka pulmadega samal ajal. Tavaõiguse järgi polnud ka abielu laulatamisega sõlmitud, vaid alles peale tanutamist, ms toimus pulmas. Laulatus võis toimuda nii enne kui ka pärast pulmi ning seda mitme nädala ulatuses. Pruutpaar laualatati kiriklikult enamasti pühapäevasel päeval. Hoopis tähtsamaks peetud pulmapeost võttis osa palju suurem seltskond kui laulatusest. Laulatuselt puudusid isegi mõrsja vanemad, kohal olid vaid pruut ja peig koos isamehe, peiupoisiga, kaasanaise ning pruuttüdrukuga. Hilisemalt, kui laulatus ning pulmad hakkasid rohkem ühte sulanduma, võtsid pea kõik pulmalised ka laulatusest osa. Pulmategelased Pulmatsermoonias olid mõrsja ja peig ainult formaalsed peategelased. Kõrvalised olid ka abiellujate vanemad. Peategelasteks olid hoopiski isamees ja kaasanaine koos oma abilistega. 2.1.1 Isamees
toiming. Kuna laulatust ei peetud oluliseks, siis ei toimunud see üldjuhul ka pulmadega samal ajal. Tavaõiguse järgi polnud ka abielu laulatamisega sõlmitud, vaid alles peale tanutamist, ms toimus pulmas. Laulatus võis toimuda nii enne kui ka pärast pulmi ning seda mitme nädala ulatuses. Pruutpaar laualatati kiriklikult enamasti pühapäevasel päeval. Hoopis tähtsamaks peetud pulmapeost võttis osa palju suurem seltskond kui laulatusest. Laulatuselt puudusid isegi mõrsja vanemad, kohal olid vaid pruut ja peig koos isamehe, peiupoisiga, kaasanaise ning pruuttüdrukuga. Hilisemalt, kui laulatus ning pulmad hakkasid rohkem ühte sulanduma, võtsid pea kõik pulmalised ka laulatusest osa. Pulmategelased 4 Tedre, Ü. (1973). Eesti pulmad. Tallinn: Kirjastus "Eesti Raamat", lk 36. 6 Pulmatsermoonias olid mõrsja ja peig ainult formaalsed peategelased. 5 Kõrvalised olid ka
Ka kosjad võeti vastu soola-leivaga. Saates pruuti mehe koju, andis ema talle kaasa leiva. Tuntud on leibade vahetamine pruudi ja peigmehe vahel abiellumisel ja kosimisel. Kui kosimise puhul on leivad vahetatud, jagatakse need sugulaste vahel ja süüakse üheskoos. Pärast seda ei tohi kummaltki poolt tagasiastumist olla. Pruudi kirstu, mis viiakse peigmehe koju, pannakse suur ümmargune leib shumbra kshe 'tervitamise leib'. Laulatuselt tagasi tulnud noorpaar võeti vastu soola-leivaga (Jevsevjev 1931: 14, 168, 256). Kui uue maja ehitamisel on sarikad paika pandud, tuuakse majja laud, millele asetatakse leib (Makushin 1963: 194). Karjalaskepäeval tehti värsket leiba ja need, kelle loomad käisid ühiskarjamaal, pidid karjusele leiba viima. Sellega loodeti head karjaõnne (Uip 1968: 3). Elu tähtsamate sündmuste seotus leivaga näitab, missuguse lugupidamisega suhtuti peatoidusse
ebamugavalt ja palus tollel lõppetada. Helmer üritades saavutada oma eesmärgi päris kas ta ei tphi siis oma kõige kallimat VARANDUST vaadata ja Nora pahandas, et ärgu Torvlad temga niimodi täna rääkigu. Siis räägib veel Helmer, et ta ei pane Norat tähele peol kuna see tekkitab temas ärevust, et nad on kui noored armastajad ja keegi ei aima mis nende vahel toimub. Kogu öö on ta ihaldanud Norat kujutades neid kui noore paarina kui Helmer viib Norat oma kättel laulatuselt esimest korda koju ükus nad on vaid kahekesi- sellised mõtted lõid Helmeri vere keema. Nora aga tõrjus, et ei taha täna õhtul seda kõike ja see jättis Helmeri arusaamatusse, et kas ta mitte pole Nora mees. Kuid mõtisklemisesks aega ei jätkunud, sest helises uksekell. Sisse astus Rank kes ütles, et kuulis kodurahva hääli ja siis kohe sisse tahtis tulla. Helmer rääkis, et Rank näis ennast päris mugavalt tundvalt peol ja Rank koos Helmeriga
moes. Säilitades küll olulise rolli pidustuste reas, oli pulmasõit muutunud tormiliseks lõbustuseks. Kui ehk kirikusse sõideti veel rahulikult, siis sealt kojusõidul oli tegu juba meeste ja hobuste võimete tõelise proovilepanekuga. 20. sajandi alguse paiku hakkasid pruut ja peigmees juba ühes sõidukis kirikusse minema ja siis sõitsid nad tavaliselt kõige ees, järgnesid pruudivend ja teised külalised. Laulatuselt kojusõidu teele panid külapoisid tavaliselt püsti mitmesuguseid tõkkeid, edasipääsemiseks tuli pudel viina anda. Mõnel pool pidi koduõue piirile jõudes pulmarong kahe tule vahelt läbi sõitma. Tuli pidi eemale peletama kõik pahad vaimud, kes muidu oleksid koos inimestega puumajja pääsenud. See komme püsis kohati veel kuni Eesti Vabariigi ajani. Pulmamaja Tegemist oli valdavalt rehielamuga, kuhu tuli mahutada nii pulmalaud kui talvisel ajal jätta ruumi ka tantsupõrandale
annaabi.ee 
