Albert von Buxhövden, kes veetis pea kaks aastat Põhja-Saksamaal, jutlustades ja Liivimaa- retke jaoks ristisõdijaid kogudes. 1200. aasta teisel poolel saabus ta Väina suudmesse, kus rajas 1201. aastal Riia linna. 1202. aastal rajas endiselt Liivimaal aktiivselt tegutsev Theoderich Läänemere idakalda ristiusku pööramise eesmärgil Mõõgavendade Ordu, mille tugikohaks sai Riia. Piiskop Albert suutis liivlased 1206. aastaks enamjaolt alistada, latgalitest said aga 1208. aastaks Mõõgavendade ordu liitlased ja nad lasid end samuti ristida. Latgalite maavanem Talibald kutsus rahva kokku, et nende juuresolekul küsida nõu oma senistelt jumalatelt, kas on õige nende uute preestrite kuulutus vastu võtta või mitte. Vastuse pidi andma “valge saatusehobuse” jalg. Ajaloolise tähtsusega otsus olenes sellest, kumma jala hobune esmalt üle palgi tõstab. Liisk langes ristiusu kasuks. Lätlased nõustusid sellega ja ei
et tagada endale Liivimaale paremad kauplemisvõimalused. Mõõgavendade ordu- Kristuse Sõjateenistuse Vennad, kristlik sõjaline ordu. Tegutses 1202- 1237.a. Eesmärk kaitsta Riia peapiiskopkonda ning levitada ristiusku sõjalisel teel. liivlased- Ajalooline rahvus Eesti ja Läti aladel. Väiksemaid tänapäevani säilinud soome-ugri rahvaid. Ümera lahing- Liivimaa ristisõja, eestlaste muistse vabadusvõitluse, lahing orduvendadest, latgalitest ja liivlastest koosneva kristlaste väe ja paganlike eestlaste vahel. Toimus 1210.a. Madisepäeva lahing- Sakala vanema Lembitu eestvõttel Eestimaa põhimaakondadest kokku kogutud suur malev kohtus ristisõdijate eliitväega. Lahing lõppes eestlaste kaotusega 1217.a. Lindanise lahing- 1219. aasta juunis Liivimaa ristisõja lahing, kus revalased ja harjulased ründasid Tallinas Taani kuninga väge. Pärast eestlaste edukat algust nad põgenesid Taani väe ülekaalu tõttu.
Põhja-Saksamaal, jutlustades ja Liivimaa-retke jaoks ristisõdijaid kogudes. 1200. aasta teisel poolel saabus ta Väina suudmesse, kus rajas 1201. aastal Riia linna. 1202. aastal rajas endiselt Liivimaal aktiivselt tegutsev Theodrich Läänemere idakalda ristiusku pööramise eesmärgil Mõõgavendade Ordu (ametlik nimi: Kristuse Sõjateenistuse Vennad), mille tugikohaks sai Riia. Piiskop Albert suutis liivlased 1206. aastaks enamjaolt alistada, latgalitest said aga Mõõgavendade ordu liitlased ja nad lasid end samuti ristida. 1208. aasta alguses tekkis kristlastel aga konflikt Ugandi eestlastega, kellele heideti ette kunagist Pihkvasse suundunud saksa kaupmeeste varade röövimist. konflikti ei suudetud rahumeelselt lahendada, sest sakslased ja latgalid nõudsid eestlastelt lisaks kaupade tagastamisele ka latgalitele eelnevatel aastatel sooritatud röövretkede ajal tehtud kahju korvamist ja eneste ristida laskmist.
Albert von Buxhövden, kes veetis pea kaks aastat Põhja-Saksamaal, jutlustades ja Liivimaa-retke jaoks ristisõdijaid kogudes. 1200. aasta teisel poolel saabus ta Väina suudmesse, kus rajas 1201. aastal Riia linna. 1202. aastal rajas Theodrich Läänemere idakalda ristiusku pööramise eesmärgil Mõõgavendade Ordu (ametlik nimi: Kristuse Sõjateenistuse Vennad), mille tugikohaks sai Riia. Piiskop Albert suutis liivlased 1206. aastaks enamjaolt alistada, latgalitest said aga Mõõgavendade ordu liitlased ja nad lasid end samuti ristida. 1208. aasta alguses tekkis kristlastel aga konflikt Ugandi eestlastega, sest nood olevat röövinud Pihkvasse suunduvate saksa kaupmeeste varad. Konflikti ei suudetud rahumeelselt lahendada, sest sakslased ja latgalid nõudsid eestlastelt lisaks kaupade tagastamisele ka latglitele eelnevatel aastatel sooritatud röövretkede ajal tehtud kahju korvamist ja eneste ristida laskmist
Saaremaa vallutamist, sest see on teada ühest riialaste kirjast Lübeckile. Seetõttu pole ka selge, millist rolli, kui üldse, antud kiri Saaremaa vallutamise ajal mängida võis. 1227. aasta 20. jaanuariks määrasid ristisõdijad kokkusaamine Pärnu jõe suudmesse, kust alustati edasiliikumist Muhumaa poole. Kokku oli kogutud suurim vägi terves ristisõjas, mis koosnes riialastest, orduvendadest, ristisõdijaist, liivlastest, latgalitest ning mandrieestlastest kõikidest maakondadest, väidetavalt koguni 20 000 meest, mis on ilmselt siiski liialdus. Väe eesotsas oli paavsti viitselegaat magister Johannes koos Modena Wilhelmi teenri Gandulfinusega, kes kandis paavstilippu. Seega püüti sõjaretke näidata ennekõike paavsti ettevõtmisena, kuigi tegelikult juhtis väge siiski ilmselt ordumeister Folkvin. Mööda peegelsiledat merejääd jõuti üheksa päeva pärast Muhu linnuse alla ning asuti seda piirama
tähendab ka taevas peetava hea-kurja võitlust. Kroonika põhiteema on liivlaste, latgalite (idalätlaste) ja eestlaste ristiusku pööramine. Selle teose omapärane aspekt on, et Henrik teeb ristisõjas ise kaasa. Üldjuhul õilistatakse neid vallutajaid, näidatakse negatiivses valduses põlisrahvaid, aga halvas valguses laseb Henrik paista eestlastel: sõnamurdjad, paganad, barbarid, kangekaelsed, kõigest ühes kohas kiidab eestlaste mehist võitlust. Latgalitest räägib märksa positiivselt; Kroonika lehekülgedel puutume kokku juba ka Euroopa poliitikaga. Suurriikides ja nende vahel on vastuolud ja konfliktid. Nt Henrik toob esile selle, milline oli Riia piiskopi suhe Saksa orduga. Oli üsna pingeline, konfliktne, täis vastuolusid. Vastuolu religioosse ja ilmaliku võimu vahel. Saame aimu laiemast Euroopa poliitikast uusaja valguses. Oluline on Liivi-, Saksamaa ja kristliku Euroopa konflikt Venemaaga
annaabi.ee 
