Markson, hüüdnimega Plebs, oli umbes viiekümnene mees. Tal oli alati hall ja kergelt kortsus nüüdisülikond ning näpitsprillid. Tal oli tüüakas kael ümarik nudipea. Nii, kui saabus kevad ja ilmad soojaks läksid vabastas ta ennast lipsust ning käis ringi lahtise polosärgi-kaelusega, nii et hallid rinnakarvad kaeluseaugust paistsid. Plebsi kõnepruuk oli kohe ära tuntav. Hr. Tooder Hr. Tooder oli pikk kõhnapoolne, kergelt hallisegune kräsupeaga ja pruunide lapsesilmadega mees. Ta andis poistele koolis usuõpetust. Piiskoplik vikaar Tooder kirjutas klassipäevikusse tunni alguses sissekanded alati väga kiirelt. Ta kasutas tahvli ees kahte erinevat esinemislaadi: harilikku, täiesti mehaanilist ning ei üldsegi mingile kaasatulekule lootvat tüüdatud tüdimust- või palju harvemini esinevat naeratavat, kobavat, kontakti pakkuvat heatahtlust, mis ajas poisid, niipalju kui nad seda märkasid, alati pisut kihevile
parteipoliitikat mitte. Wikmani gümnaasiumis tehti ainult haridus-poliitikat ja seda kästi teha oma parema arusaama järgi kõigest väest. Härra Wikman oli demokraat. Temale ei olnud tähtis, kas poiss on ministri või töölisperekonnast - koolikorrale pidid alluma kõik. 4. Õpilaste ja õpetajate suhted Hr Tooder ja tema suhe õpilastega Hr. Tooder oli pikk kõhnapoolne, kergelt hallisegune kräsupeaga ja pruunide lapsesilmadega mees. Ta andis poistele koolis usuõpetust. Piiskoplik vikaar Tooder kirjutas klassipäevikusse tunni alguses sissekanded alati väga kiirelt. Ta kasutas tahvli ees kahte erinevat esinemislaadi: harilikku, täiesti mehaanilist ning ei üldsegi mingile kaasatulekule lootvat tüüdatud tüdimust- või palju harvemini esinevat naeratavat, kobavat, kontakti pakkuvat heatahtlust, mis ajas poisid, niipalju kui nad seda märkasid, alati pisut kihevile. Härra Tooder oli ainus
romaanikatkendis "Käsu Hansu noorus", novellis "Viimne tervitus", novelletis "Keiserlik kokk" jt. Kirjaniku ainukesed romaanid "Felix Ormusson" ja "Väike Illimar" on loodud niisiis paarikümneaastase ajavahega ja teine teisel meetodil. Mis neid ühendab, on autorilähedane kangelane. Nimitegelased peegeldavad kaht järku autori enese isikuloos, mõistagi üldinimlikult tähendusrikkaid järke. Illimar avastab maailma n-ö puhta lehena, lapsesilmadega. Selle protsessi vahendamiseks on omal kohal naivistlik kujutusviis. Felix Ormusson jõuab läbi halenaljaka sündmustejada tõdemuseni, et tema maailmapilt ei vasta päriselt tegelikkusele. Tuglas on kirjutanud tuhandeid lehekülgi kriitikat. esseistikat, kirjandus-ja kultuuriloolisi töid, sh monograafiaid "Juhan Liiv" ja "Eesti Kirjameeste Selts", uurimused Kalevipojast ja esimesest venestamisajast. Kriitiliste analüüside võtmesõnad on stiil ja esteetiline väärtuslikkus
poistele viiendas klassis õpetajaks. Ta oli rohkem keele- kui kirjanduse mees. Aga midagi imponeerivat temas oli. Ta tulistas keelereegleid kuulipilduja kiirusega. Tema hüüdnimeks sai juba aastate eest Kõtsberg, sest keegi oli tema esimestel klassi-ilmumisel ümanud: ,,Näe, Kõtsberg juba siin.." Härrale meeldis väga ühes kirjanduse tunnis Jaagu lauale kritseldatud luuletus. Hr. Tooder Hr. Tooder oli pikk kõhnapoolne, kergelt hallisegune kräsupeaga ja pruunide lapsesilmadega mees. Ta andis poistele koolis usuõpetust. Piiskoplik vikaar Tooder kirjutas klassipäevikusse tunni alguses sissekanded alati väga kiirelt. Ta kasutas tahvli ees kahte erinevat esinemislaadi: harilikku, täiesti mehaanilist ning ei üldsegi mingile kaasatulekule lootvat tüüdatud tüdimust- või palju harvemini esinevat naeratavat, kobavat, kontakti pakkuvat heatahtlust, mis ajas poisid, niipalju kui nad seda märkasid, alati pisut kihevile. Härra Tooder oli ainus õpetaja, kes
pannud kirja oma muljed. Väikesest saarestikust on saanud tema suur kiindumus. Raamatute peategelasteks ongi saarte-laidude elanikud: inimeste kõrval ka kosklad, viired, tuttpütid, ristpardid, juttselg-kärnkonnad, viigrid ja teised igaüks oma äravahetamatu näo ja iseloomuga. 2.2.4 Koduloolised raamatud *,,Vesiratta Madis'' - Kirjastus Ilo 2004, toimetaja Ene Vald. Raamat on mõeldud esmajoones lastele. Kirjutatud on jutustusena ja tegevus toimub enamasti lapsesilmadega nähtu ning kogetu põhjal. Kirjanik loob raamatus täiuslikkusele läheneva tervikpildi, kõneleb veskitalu ümbritsevast maastikust, faunast ja floorast, ja sellest, millised olid taluhooned, kuidas tehti tarbeasju, käidi veskil ja sepapajas, mida kasvatati põllul ja aias, kuidas tehti leiba ja rõivaid, kuidas hoolitseti loomade eest ja palju muud. Põgusamalt on kirjeldatud seda, milline oli vana kool, mida loeti ja lauldi, kuidas peeti pühi ja täideti kombeid
annaabi.ee 
