Seal on väga ilusad maastikud ning taimne olustik. Kuna see asub LõunaAfrika tipus, on seal mägine maastik ning palju on koske ning kaljustikke. Kohalikud elanikud Käisime uurimas ka, kuidas elavad kohalikud. Üks tore külapoiss rääkis, kuidas seal pruulitakse ise õlu. Neid tehakse suurtes tinanõudes ning on elanikele nii toiteväärtuse kui ka alkohoolse mõju tõttu üpris oluline. Muljed Sealsed elanikud kasutavad lambarasva, et teha endale kultuurseteks sündmusteks ja tähtpäevadeks näoja kehamaalinguid. Kummalisel kombel on ka LõunaAafrikas pingviinid. Sealsed pingviinid on väikest kasvu ning paiknevad suurtes gruppides.
Esmaslt kantakse näole, kaelale ja rinnale erilist õli või vaha ning seejärel veega segatud valge kreemjas puuder. Puuder määritakse näole babmusharjaga. Seejärel tupsutatakse nahk üle märja käsnakesega, et anda niiskust ning aidata puudril paremini peal püsida. Geišaks pürgijad maikod kannavad sellist tugevat meiki pea kolm aastat järjest praktiliselt maha võtmata. 100-1900 m.a.j. Roomas kasutasid inimesed odrajahu ja võid vistrikele. Küüntele kanti lambarasva ja vere segu. Moodi läks ka mudaravi. Mehed värvisid oma juuksed blondiks. Indias kasutati juuste värvimiseks ja keha kaunistamiseks hennat. Keerulise kujundusega kunst kanti kätele ja jalgadele, eriti tähtis oli seda teha pulmadeks. Hennat kasutati ka mõnes Põhja-Aafrika kuluurides. Ristiusu sissetungiga antiikmaailma pidurdas keha eest hoolitsemise. Tauniti keha pesemist, sõrmi võidi kasta vaid pühitsetud vette. Hammaste pesemine oli ennekuulmatu. Mustuse ja
1) Tsüsteiinist 2) Tsüstiinist 3) Monosahhariididest 4) Tiamiinist 5) Metioniinist R-S-H Tiasoolid Teraviljaaroom, popkorni-sarnane, konoliin, kummi, roheline tomat, vein Pürroolid, püridiinid Tähelepanu all on N-heterotsüklilised ühendid järgmise struktuurse tunnusjoonega: Kõik pürroolid ja püridiinid, nagu ka 2-atsetooltiasool, 2-atsetüültiasoliin ja atsetüülpürasiin, sisaldavad seda struktuurielementi. 2-pentüülpüridiin: 1) Lambarasva lõhn 2) Tekitab sojatoodete aroomidefekti Pürasiinid Toiduainete kuumutamisel Alküülpürasiinide rühmas, mis koosnevad ainult elementidest C, H ja N, on teada 70 ühendit. Fenoolid Aroomi kvaliteedid: suitsune(kohv, serri, piim, röstitud pähklid, asparaagus), puidune (piim, sojakaste, röstitud pähklid, tomatid, kohv), põlemismaigune (kohv, piim, näkileib, praetud liha) , magus, viha (õlu, piim, röstitud pähklid), nelgi-sarnane (kohv, õlu, küpseõun,
Kõik daamid olenemata vanusest tahtsid välja näha lapsikud. Kanti õlgadeni lahtiseid juukseid, mida seoti mõnikord lindiga kokku. Sajandi keskel läks rõhk külgedele. Juuksed seoti kõrvade juures kokku, kus nad spiraalsete lokkidena alla langesid. Sajandi lõpus tekkis uus suund: juuksed seoti pöörisele kokku, ja kammiti laubalt üles jättes vabalt langema kaks salku. Soengud hakkasid pürgima kõrgustesse. Soengute säilitamiseks kasutati sulatatud lambarasva, munavalget, mitmesuguseid pumateid ja õlisid. 12 Inglismaa Mehed Moes olid soengud pikkadest lokkis juustest, kanti vuntse ja lõuahabet. Juuksevärvist oli moes kastan. Moes parukad. Naised Naiste soengutes rõhk kõrvadel. Pealae juuksed kammiti üle pea ja kinnitati sõlmena kuklale. Soengute kaunistamiseks kasutati linte ja lillekesi
Kleidi seelikuosa oli eest lahti ja selle alt paistis alumine seelik. Talve- 7 kleidid võisid olla karusnahkse voodriga. Pihiku peale seoti lai särpvöö. Oluline detail oli väike pitsiline lehvik. Moes oli ka hollandipärane tume kleit valge krae ja kätistega. Soeng oli madal. Juuksed kammiti lahku ja seoti kuklasse sõlme, osa lokke meele- kohal jäeti vabalt rippuma. Soengu tugevdamiseks kasutati lambarasva, munavalget, pumateid ja õlisid. Soengut puuderdati. Vöö külge kinnitati nööride, paelte või kettidega moodsale naisele vajalikud esemed: peegel, lehvik, kell jm. Väärisesemeid kanti tunduvalt vähem kui varasematel perioodidel. Alates 1635.a muutus naisterõivastuse maht väiksemaks, rull puusade ümber kadus, varrukad muutusid väiksemaks, lühikesest paksust naisest sai pikk ja sihvakas. Rõivastus 17. saj. keskpaigas Meesterõivastus
pühadeks jaheliha (sülti), millesse liha jäeti koos kontidega. Kogu lihatagavara soolati sisse. Põhja- ja Lääne-Eestis jäeti soolamisel tailiha ja pekk kokku. Sealiha soolamisel pandi lihatükkide vahele ka pea ja allapoole jalad, nii et pead sai toiduks teha jõuluajal ja jalgu keeta vastlapäevaks. Seapekki ja rasva lisati kogu Eestis oa-, herne- ja läätsesupile, putrudele, kapsastele, vorstipudrule jt toitudele. Loomaliha soolati tavaliselt koos rasvaga, lambaliha ilma. Lambarasva kasutati küünalde tegemiseks. [] Liha vinnutamine oli 19. saj säilinud veel saartel ja Põhja-Eestis. Sea- või lambaliha pekiga riputati mõneks ajaks pärast soolamist välja õue, enamasti tuppa ahjukerise kohale suitsu sisse aeglaselt kuivama. Vinnutatud ja soolalihaga keedeti samu toite kui peki ja rasvaga. [] Ainult pühadeks või pidudeks pandi sealiha ahju või kerisele küpsema. Tavaliselt tehti lihatoite pühapäeviti
annaabi.ee 
