,,Vennad Karamazovid". Ta saab selle au osaliseks, et tal lubatakse esineda kõnega Puskini 100 sünniaastapäeval. Pani kõik heldima. Oma peokõnes kuulutas ta oma kõiklunastuse misiooni, kuid sekkub jumal ja võtab Dostojevski enda juurde, 10. veebruaril 1881. sead ühtsust, mida ta peokõnes kuulutas sai teoks matuse ronkkäigus. Tema sarga järel astusid noored vürstid, toretsevad papid, töölised, üliõpilased, ohvitserid, lakeid ja kerjused. III Dostojevski ja saatuse vahel käis lakkamatu lahing. Saatus ei andnud teda iial vabaks. Ta mõistis selle läkituse suurust ja leidis igavese õnne alistuses lõpmatutele jõududele. Ta ütles: ,,Inimesel pole tarvilikumat tunnet, kui võida kummardada Lõpmatu ees." Kannatus tekitas temas igavest armastust, sellesama kannatuse vastu. Tema piinad ja katsumused olid talle võitudeks, ta pahed tõusudeks ja armastus innustuseks. Ta armastas oma haigust lõpmatult, langetõve
luksusliku ümbrusega. Livreed peaksid olema pigem kulunud ja esemed oma mõõtmetelt pigem kodused kui kõrgaadli majapidamisele viitavas suuruses. Livrees teenija võtab enda kätte Belinski vihmast tilkuva mantli. Seltskond rändab ruumist ruumi ega istu paigal. Inimesed ilmuvad vaatevälja vastavalt sellele, nagu olukord seda nõuab. Liikumist ja tegevuse kattumist on rohkem, kui stseeni kulgemise järgi võiks eeldada. Vein, toit, lakeid, külalised ja muusika ning tants seda kõike võib olla läbisegi. Tatjana ja Aleksandra kiirustavad mööda, käest kinni, konspiratiivselt naerdes. TATJANA: Ta ei teinud seda! ALEKSANDRA: Tegi küll! Aga tema ei tahtnud. 56 (Vappuvad taas naerukrampides. Pjotr Tsaadajev, 40 aastat vana, kõrgelaubaline ja kiilas, filosoof- härrasmees, kummardab neidudele, kui nood koos oma saladusega
jaoks ainult hulgaliste faktide kogu, mille alusel osutus võimalikuks luua kaasakiskuvat süzeed. Sügavad poliitilised ja sotsiaalsed nähtused libisesid mööda kirjaniku pilgu eest. Tolleaegse Prantsusmaa tormilist elu, mis oli täis rahutusi ja ülestõuse, on kujutatud üsnagi kummaliselt. «Tähtsad isandad,» kirjutab Dumas, «sõdisid üksteisega, kuningas sõdis kardinaliga, hispaanlased sõdisid kuningaga ... aga peale selle olid veel vaesed ja hugenotid, hulgused ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Linnakodanikud haarasid relvad varaste vastu, hulguste vastu, teenrite vastu, harva valitsevate isandate vastu, aeg-ajalt kuninga vastu, aga kardinali või 2 hispaanlaste vastu - mitte iialgi.» See prantsuse rahva mitmesuguste gruppide ja kihistuste segu, rahva ja
«Vabamöldri» kõrtsi poole, mille ees tungles minutist minutisse kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm. Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda taolist sündmust oma arhiivides. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625.. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes puna-kollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, «Vabamöldri» kõrtsi poole. 7
Nende peened valged kaelused, nende villased punast-sinist vööti undrukud, valged pinevalt säärtele tõmmatud värviliste kirjadega sukad, nende kandilised kollakast nahast kingad mustade taldadega ja kõigepealt nende peaehted, mingid kuldkar-raga sarved täis linte ja pitse, nagu neid Champagne'i talunaised nüüdki veel kannavad võidu vene keiserliku kaardiväe grenaderidega, tõendasid, et nad kuulusid sesse jõukate kaupmeheemandate klassi, kelle 1 1 3 kohta lakeid ei tea, mida öelda, kas lihtsalt «naine» või «daam». Nad ei kandnud sõrmuseid ega kuldriste, aga võis kergesti näha, et see ei tule nende vaesusest, vaid lihtsalt trahvi kartusest. Nende kaaslane kandis peaaegu samu riideid mis nemad, kuid ta olekus ja käitumises oli midagi, mis tas 'askis tunda provintsinotari naist. Juba sellest, kui kõrgel ta vööd kandis, võis näha, et ta enam ammu Pariisis polnud käinud. Lisatagu siia veel juurde kroogitud krae,
annaabi.ee 
