Demokraatia on tänapäeval populaarne, kuid kahjuks on ta muutunud nii laialivalguvaks, et demokraatiaga kiputakse manipuleerima, eriti poliitikas. Novembris oli meil koolis näidendite konkurss. Püüdsime oma klassi etendusega ,,Lubada ju võib" rääkida sellest, kui räpased mängud toimuvad meil poliitikas. Kas demokraatia annab poliitikutele selleks õiguse? Samal ajal annab demokraatia meile, 11.klassi õpilastele, õiguse poliitikute tegudesse kriitiliselt suhtuda. Demokraatia laialivalguvust on juba kritiseeritud ammustest aegadest saadik. Arvatakse, et midagi niisugust pole üldse võimalik. On ka demokraatia tuliseid pooldajaid. Oma suhtumises demokraatiasse pole mul veel päris väljakujunenud seisukohta. Ükskõikseks see mind aga ei jäta, sest tahan oma arvamust avaldada ja kursis olla nii terves maailmas kui ka Kuressaares toimuvaga. Päris huvitavaid kogemusi on mulle pakkunud Osaluskohviku üritustest osavõtmine, kus saame avaldada oma arvamust Kuressaare
püstitamist. Hüpotees on teaduslik oletus, uurimuse jaoks on see testitav seisukoht. Hüpotees kujuneb välja kui üks (kõige tõenäolisem) probleemi võimalikke lahendusi. Hüpotees sisaldab tõestamata, oletuslikke väiteid, on loogiline konstruktsioon. Hüpotees tuleb uurijal endal välja mõelda. See on loominguline töö. Hüpoteesi on vaja, sest: · hüpotees annab uurimistegevusele kindla suuna; · hästi formuleeritud hüpotees väldib uurimistöös laialivalguvust; · hüpotees suunab uurija mõtet ning annab kindlamad raamid tööks vajaliku materjali kogumisele. Hea hüpotees on selline, mille vahendusel on võimalik teha teaduses samm (olgugi õige väike) edasi. Hüpoteesis sisalduv oletus on probleemis püstitatud küsimuse vastus. Hüpotees on seega tõenäosuslik ja peab olema kontrollitav. Hüpoteesi kontrollimine seisneb selles, et temast kui loogilisest eeldusest tuletatakse järeldused, mida saab põhimõtteliselt kontrollida
mist. Hüpotees on teaduslik oletus, uurimuse jaoks on see testitav seisukoht. Hüpotees kuju- neb välja kui üks (kõige tõenäolisem) probleemi võimalikke lahendusi. Hüpotees sisaldab tõestamata, oletuslikke väiteid, on loogiline konstruktsioon. Hüpotees tuleb uurijal endal välja mõelda. See on loominguline töö. Hüpoteesi on vaja, sest: hüpotees annab uurimistegevusele kindla suuna; hästi formuleeritud hüpotees väldib uurimistöös laialivalguvust; hüpotees suunab uurija mõtet ning annab kindlamad raamid tööks vajaliku materjali kogumisele. Hea hüpotees on selline, mille vahendusel on võimalik teha teaduses samm (olgugi õige väike) edasi. Hüpoteesis sisalduv oletus on probleemis püstitatud küsimuse vastus. Hüpotees on seega tõenäosuslik ja peab olema kontrollitav. Hüpoteesi kontrollimine seisneb selles, et temast kui loogilisest eeldusest tuletatakse järeldused, mida saab põhimõtteliselt kontrollida
Eespool kirjeldatud taustraamistiku põhjal võib hakata kirjutama esseed. Essee koosneb järgmistest osadest: Tiitelleht. Põhiosa koosneb kolmest osast (neid eraldi peatükkidena ei loo), milleks on sissejuhatus, teema arendus ja kokkuvõte. Oluline on essee sissejuhatavas osas kirjeldada nähtuse olemust lühidalt ja esitada probleem, mis on formuleeritud täpses ja selges sõnastuses, et anda tööle kindel suund ning aitab vältida laialivalguvust ja teemast möödakirjutamist. Edasi tuleb kirjutada töö eesmärk. Teema arenduses lähtutakse püstitatud probleemist ja eesmärgist. Teiste autorite kasutatud materjalile tuleb tekstis viidata. Kokkuvõtvas osas tuuakse esile olulisem. Kokkuvõtvas osas ei tohi tuua mingeid uusi väiteid ega muud uut infot. Kasutatud kirjanduse loetelu. Koostatakse siis, kui essee kirjutamisel on kasutatud kirjandusallikaid
kaheksa kirjutatud Schilleri, Byroni, Shakespeare'i, Voltare`i ja Hugo süzeedele, itaalia revolutsiooniliste literaatide teosed aga peaaegu sootuks puuduvad? Vastuse sellele paradoksile leiame eelkõige näidendite nõrgas ülesehituses. Ajaloolisest tõelusest ning poiitilis filosoofilisest sisukusest hoolimata jäid lavalisi nõudeid minetavad teosed monotoonseks, venivaks ja jutlustavalt paatoslikuks. Muusika ja tegevustiku vahelist lõhet ning zanri laialivalguvust märgates adus Verdi, et ooperireformi tuleb just nimelt libretost alustada. "Millal ükskord ilmub libretist, kes kingiks Itaaliale huvitava, jõulise ja tinglikkusest vaba melodraama, mis oleks vaheldusrikas ning ühendaks kõiki draama elemente ja mis eelkõige oleks uus?!" küsis Verdi 1854. a. Cesare de Sanctiselt. Seni aga ei jäänud heliloojal muud üle, kui süzee valikust ning stsenaariumi ja libreto väljatöötamisest ise osa võtta. On loomulik, et
annaabi.ee 
