Lisa on andnud ,,Kogutud luuletused" (1963), ,,Väike luuleraamat"(1965), antoloogia ,,Sõnarine" (1992), ELA '86 (Eesti luule aasta - raamat) (1987), ,,Eesti ballaadid" (2003) ning Eesti Kir jandusmuuseumis leiduv käsikirjaline pärand. Valikut tehes on läbi vaadatud ka kõik luuletaja eluajal ajakirjanduses ning almanahhides ilmunu. Viimatinimetatute põhjal on koostatud valimikud ,,Vikerkaar ja vari" (1998), ,,Laotuse õlman" (2001), samuti siinsed kõige värs kemad tsüklid ,,Lehti laialipuistatud laekast" ning ,,Poeemid ja bal laadid". Seega on Hendrik Adamsoni luulet püütud esitleda selle kõiges mitmekülgsuses, välja arvatud ilmsed juhuslikkused ning nõr kused. Kuupäevad luuletuse juures tähistavad kirjutamise aega. Kui teada on ainult esmailmumise aasta, märgib seda aastaarv kaldjoonte va hel. Loomingulooliselt on koostaja arvates tähtsam kirjutamisaeg. Võe - tagu raamat vastu koostaja parima tahte ja oskuse avaldusena.
üldiselt harvemini kui arvatakse. Tõeliseks nuhtluseks on rebased linnukaitsealadel, eriti meresaartel, kuhu nad lähevad talvel jääteega mügrisid püüdma ja sageli pärast jäälagunemist jäävadki. Kevadel, kui linnud pesitsema hakkavad, ei leia armu ei munad, pojad ega ka haudujad emad. 1964. aastal pesitses Vilsandi ligidal, Salava saarel 700 paari hahkasid. Järgmisel kevadel, kui inimesed sinna linde loendama läksid, leidsid nad eest ainult lõhutud pesad ja laialipuistatud hahasuled. Üksainuke rebane oli lindude pesitsemise sel aastal Salava saarel nurja ajanud. REBASE MEELED Meeltest on rebasel kõige enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis isasloomad klähvivad. See sünnib öösel ja on üle ris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra omlagedate põldude küladesse hästi kuulda
üldiselt harvemini kui arvatakse. Tõeliseks nuhtluseks on rebased linnukaitsealadel, eriti meresaartel, kuhu nad lähevad talvel jääteega mügrisid püüdma ja sageli pärast jäälagunemist jäävadki. Kevadel, kui linnud pesitsema hakkavad, ei leia armu ei munad, pojad ega ka haudujad emad. 1964. aastal pesitses Vilsandi ligidal, Salava saarel 700 paari hahkasid. Järgmisel kevadel, kui inimesed sinna linde loendama läksid, leidsid nad eest ainult lõhutud pesad ja laialipuistatud hahasuled. Üksainuke rebane oli lindude pesitsemise sel aastal Salava saarel nurja ajanud.[3] 5 Paljunemine Emasloom indleb kord aastas ja jooksuaeg vältab 16 päeva. Ovulatsioon on spontaanne ega nõua kopulatsiooni. Innaaeg ja poegimise täpne aeg varieeruvad areaali piires: lõunas detsember-jaanuar, keskpiirkondades jaanuar-veebruar, põhjas veebruar-aprill (Eestis enamasti aprill). Poegimisajal
Inglismaal asuvad Penniinid ja Walesis Cumbria mäed. Põhja-Iirimaal on Antrimi ja Sperrini mäed, mis varjavad suurimat ja kauneimat Lough Neagh' järve. Sotimaa rannik on liigestatud põhjas ja läänes ning seal paiknevad suurtest ja hõredalt asustatud saartest koosnevad saarestikud, nagu Hebriidid, Orkney ja Shetlandi saared. Mani saar ja Kanalisaared alluvad otse Briti kroonile. Seevastu kuulub riigile rohkesti väikeseid laialipuistatud valdusi Kariibi meres ja erinevates ookeanides. Välisvaldused on ka Gibraltar ja Falklandi ehk Malviini saared, mida tahab endale ka Argentiina. Kuigi saareriigis kõrgeid mägesid pole, tekitab väga niiske kliima rohkesti madalaid jõgesid, mille veetase eriti ei kõigu. Suurim jõgi on Thames, mis viib oma veed läbi Lõuna-Inglismaa ja pealinna Londoni ning suubub Põhjamerre. Sinna voolavad ka Ouse ja Trent. Atlandi ookeani suubuvad Severn ja Clyde. Inglismaa põhjaosas,
kuupäeva ja muud öelda, mida lugeja juba teab. Kohtuprotsessidele omase optilise illusiooni tõttu tundsid samad vaatajad, kes vahest 298 enam kui korra kuskil tänavanurgal Djali süütute vigurite puhul olid plaksutanud, nüüd Justiitspalee võlvide all koledat hirmu. Kits oli silmanähtavalt kurat. Asi läks veel halvemaks, kui prokurör Djali kaelas oleva nahkkotikese täie liikuvaid tähti põrandale puistas ja kits oma jalaga laialipuistatud tähtedest fataalse sõna «Phoebus» kokku seadis. Nõidused, mille ohvriks kapten oli langenud, näisid vastuvaidlematult tõestatud olevat ja mustlastüdruk, see endine veetlev tantsijanna, kes nii palju kordi oli möödaminejaid oma graatsiaga võlunud, muutus nüüd kõigi silmis nõiaks. Ise ta ei andnud enesest ühtki elumärki. Ei Djali graatsilised liigutused, kohtunike ähvardused ega pealtkuulajate varjatud sajatused ulatunud enam temani. Et teda virgutada,
Huck oli juba valvamas, kui praami tuled vilkudes sadamasillast mööda libisesid. Ta ei kuulnud pardalt mingit häält, sest noored olid nüüd vaiksed ja tuimad, nagu tavaliselt kõik surmani väsinud inimesed. Ta imestas, mis paat see võiks olla ja miks see sadamasilla juures ei peatunud, kuid siis ei mõelnud ta enam selle üle ja koondas tähelepanu oma ülesandele. Öö muutus pilviseks ning pimedaks. Kell lõi kümme, sõidukite müra lakkas, laialipuistatud tuled hakkasid kustuma, kõik üksikud 169 teekäijad kadusid, küla vajus unne, jättes väikese valvuri üksi vaikuse ja vaimudega. Kell sai üksteist ja võõrastemajas kustutati tuled. Nüüd oli igal pool pime. Huck ootas enda arvates ilmatu kaua aega, kuid midagi ei juhtunud. Tema usk hakkas nõrgenema. Kas oli sellest kasu! Kas poleks õigem käega lüüa ja magama minna? Tema kõrvu tungis mingi müra. Silmapilk oli kogu tema tähelepanu valvel. Umbtänavale avanev uks ettevaatlikult
annaabi.ee 
