Samas nimetab enamik ersadest ja moksadest end jätkuvalt mordvalasteks. Kõigi nende rahvanimetuste etümoloogia on ebaselge. Etnonüüm "mordva" on ilmselt tagasiviidav 6. sajandisse, mil seda kasutas idagooti ajaloolane Jordanes (kujul mordens). Nimetust erza on seostatud linnanimedega Rjazan jaArzamass. Sõna moksa tundub olevat ühenduses venekeelse hüdronüümigaMoksa, ent moksad ise kutsuvad seda Oka lisajõge lihtsalt Jov 'jõgi'. 5.2 Asuala Mordvalased elavad üsna laialipillutult kogu Kesk-Volgamaal ja Uraalis, aga ka Siberis, Kasahstanis ja mujal. Nende asuala, mis kunagi oli kaetud tammemetsadega, lõunas aga ulatus metsasteppi, on tänaseks valdavalt põllustatud. Vene Föderatsiooni kooseisus on mordvalastel oma vabariik (26 200 km²), mille pealinn on Saransk. 5.3 Keel Mordva keeled (ersa ja moksa) kuuluvad soome-ugri keelte volga rühma. Lähimaks elavaks sugulaskeeleks peetakse mari keelt. Samasse rühma kuulunud merja ja muroma keel kadusid
Sellele mõjusid soodsalt mitmed tegurid, ennekõike pikk rahuaeg, mis soodustas sündimust. Eesti ala jäi ulatuslikumast sõjategevusest aastakümneteks puutumata. Ka ei võetud eesti mehi sundkorras Rootsi väkke. Eesti-sisene ümberasumine võimaldas kasutusele võtta viljakamaid maid ning soodustas omakorda sündimuse kasvu. 2. Mil moel säilis eesti keel ja kultuur, kuigi Eestisse asus elama hulgaliselt teiste rahvaste esindajaid? Võõrad asusid elama enamjaolt laialipillutult eestlaste hulka, võttes peagi omaks kohaliku keele ja kombed. 3. Mis oli sisemigratsiooni, mis välismigratsiooni põhjusteks? Sisemigratsioon - palju tühje talusid võimaldas neil, kes sõja üle elasid, otsida ja leida endale soodsamaid elukohti. Välismigratsioon - paljud soomlased pagesid Eestisse kohustusliku sõjaväeteenistuse eest. Peipsi äärde tulid Venemaal tagakiusatud vanausulised. 5. Mille poolest on rahvastiku olukord sarnane 17. ja 18. sajandi alguses? Milles erinesid
SAJANDIL Referaat Õpilane: Õpetaja: Tallinn 2012 19. sajandil hakkas muutuma kogu Eesti asustuse ilme. See muutus hajusamaks ning muutus ka külade sisu. Uute külavormide tekkimisel mängis suurt rolli maastik. Arvestati joogivee olemasolu, pinnareljeefi ja mulla viljakust. Väheviljakatele maadele tekkisid hajusad külad ehk hajakülad taluõued paiknesid maastikul laialipillutult ja korrapäratult ning nende vahel laiusid metsad, karjamaad ja põllud. Hajakülad olid eriti laialt levinud Lõuna- Eestis, kuid neid võis leida üle kogu Eesti. Ridakülad rajati harilikult mõne kõrgendiku veerele, jõe, järve või mere kaldale, või harvem ka raba servale. Ridakülades asetsesid hooned ja õued ühel pool teed üksteisele lähedal. Tavaliselt paiknes põllumaa külast kõrgemal ja rohumaa madalamal.
kasvada 4-5 m pikaks. Viljad on enamasti keraja kujuga ning võivad olenevalt sordist ja kasvutingimustest olla väga erineva suurusega (0,5-25 kg). Koor on viljadel sile, paks, enamasti tumeroheline või tume-valkjasrohelise mustriga. Viljaliha on valminud arbuusil tavaliselt punane, kuid esineb ka oranzika, kollase, valge või rohekasvalge viljalihaga sorte. Pruunid kuni mustad kõvad seemned paiknevad mitte vastavas seemnekambris nagu melonil või kurgil, vaid viljalihas laialipillutult. Viljaliha on veerikas, sisaldab kuni 95% vett ja suhteliselt vähe suhkruid. Maitse vesiselt magus, läägevõitu, nõrgalt aromaatne. Arbuusisorte on palju. Suur osa neist on kasvatusmaades aegade jooksul välja kujunenud või aretatud ja kohalike nimedega. Tänu sortide erinevale valmimisajale ja maakera erinevates piirkondades kasvatamisele on arbuusid Euroopa turgudel saadaval aastaringselt. Ekspordiks eelistatakse väiksemaid, kuni 2,5 kg kaaluvaid arbuuse.
Tõenäoliselt kujunes sellest välja homo neadertalis. Ta elas umbes 600 000 a tagasi. Esimene leid tuli Saksamaalt Neanderi jõe orust lubjakivimurdmistöödel 1865. aastal. Tegemist oli küllaltki suurte ja jämedate luudega. Tema koljumaht oli kuni 1600 m3. Ta kolju on aga teise kujuga, kuklas pikem, tugevad esileulatuvad kulmud ja madal, lame laup, nina suur, lame ja lai. Leiupaikadest võib leida mitmesuguseid eripärasid, nt Krapinast on leitud neandertaallaste luid laialipillutult ja nende peal on lõikejäljed. Kujutati ette, et neadertaallased olid inimsööjad, st sõid üksteist. Lõiked olid erinevatel luudel ühes kohas ja arvati siis, et ehk olid neil omad rituaalid, mille käigus tehti lõikeid. On leitud mitmeid neandertaallaste matmispaiku, et surnud kaaslase jaoks oli vaja süvendatud auku, kuhu pandi surnu ja ta kaeti mullaga, mõningaid esemeid või looma luid(sarvi) pandi ka kaasa. Kõige huvitavam
Samas nimetab enamik ersadest ja moksadest end jätkuvalt mordvalasteks. Kõigi nende rahvanimetuste etümoloogia on ebaselge. Etnonüüm "mordva" on ilmselt tagasiviidav 6. sajandisse, mil seda kasutas idagooti ajaloolane Jordanes (kujul mordens). Nimetust erza on seostatud linnanimedega Rjazan ja Arzamass. Sõna moksa tundub olevat ühenduses venekeelse hüdronüümiga Moksa, ent moksad ise kutsuvad seda Oka lisajõge lihtsalt Jov 'jõgi'. Asuala Mordvalased elavad üsna laialipillutult kogu Kesk-Volgamaal ja Uraalis, aga ka Siberis, Kasahstanis ja mujal. Nende asuala, mis kunagi oli kaetud tammemetsadega, lõunas aga ulatus metsasteppi, on tänaseks valdavalt põllustatud. Vene Föderatsiooni kooseisus on mordvalastel oma vabariik (26 200 km²), mille pealinn on Saransk. Arvukus 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal umbes 843 350 mordvalast. 84 407 neist määratlesid end ersadena ning 49 624 moksadena, ülejäänud lihtsalt mordvalastena. 1989
annaabi.ee 
